Tanja Mihhailova-Saar emadusega kaasnenud hirmudest: mis siis, kui laps kukub, lööb pea ära, jookseb auto ette?

 (18)
Tanja Mihhailova
Tanja MihhailovaFoto: STANISLAV MOSHKOV, Õhtuleht

“Kui Teodor meie ellu saabus, siis avastasin, et kardan kõike ja korraga. No täiesti ajuvabad hirmud!” räägib artist Tanja Mihhailova-Saar, kes varem oli veendunud, et paanilisest kartmisest pole mingit kasu – ega õnnetused sellest tule või tulemata jää, värskes jaanuarikuu Anne & Stiilis.

“Nüüd aga on nii, et kui lähen õhtul voodisse, olen lõdvestunud ja rahulik, hiilivad hirmud ligi. Mis siis, kui laps kukub, lööb pea ära, jookseb auto ette… Proovin neid väga konkreetselt kõrvale lükata,” lausub laulja resoluutselt, kolm korda rusikaga vastu lauda koputades, samal ajal nii muuseas üle õla sülitades.

“…aga mis puudutab mind ennast, siis kardan mõtet, et kui ma ei peaks enam mingil põhjusel saama teha asju, mis mulle meeldivad, mis on nii mina ja minu elu. Olen mõelnud, kas minu jaoks oleks okei, kui ma enam laval ei esineks, aga saaksin tegeleda bändide köögipoolega. Jah, see meeldiks mulle, aga mitte nii väga kui ise esineda.”

Kolme koputust perfektselt mõistva ebausklikuna uurib ajakirjanik, kas ka Tanja on juhuslikult “seda usku”? “Oi, see komme on mul juba lapsepõlvest sees,” ütleb ta elavalt. “Teine asi, mida armastan teha, on enne teeleminekut n-ö istuda. Kui laps olin, siis võtsime alati esikus minutikese — riided seljas, kompsud käes –, enne kui liikvele läksime. Seda selleks, et reis kulgeks libedamalt. Nüüd olen kommet natuke mugandanud. Kui asjad on koos, jope seljas, saapad jalas, siis jään esikusse seisma ja mõtlen rahulikult, kas võtsin kõik vajaliku kaasa. See hullult aitab!”

Loe pikemat intervjuud Anne & Stiilist.