Töötu, ja eluga rahul!
Olen neid kõiki viimase kolme kuu jooksul täpselt ühe korra näinud. Tööinimesel on ju kiire! Nii lohutasin end ja tegelikult tundsin isegi pisut kergendust, kui sõbranna ühe meie msni-vestluse lõpuks sama tõdes. Ma ei tea, mis tundega ta seda ütles. Mina tundsin temaga rääkides millegipärast lollilt süümepiinu. Sest minu töö oli alles. Nii kartsin ka, et kui talle (või kõigile kolmele) külla lähen, siis ... teate küll — nagu poodu majas nöörist rääkida. Sest mind oli äsja edutatud ja üldse läheb mul kenasti.
Ühel päeval võtsin oma uhke, pehmete kaantega hiigelmärkmiku ette ja otsisin sealt kolm võimalikku kohtumispäeva. Kõik kolm elavad erinevates linnades: sõbranna Pärnus, õde Jõhvis ja tädi Kärdlas.
Samal hetkel helises telefon ja õde teatas, et ta on umbes tunni aja pärast linnas. Ohoo, mõtlesin rõõmsalt, ja kriipsutasin ühe komandeeringupäeva maha. Hetk hiljem sattusin paanikasse: kuhu õega võiks minna? Kuidas ta tuju tõsta ja mida talle pakkuda? Pole ta ju linnas nii ammu käinud ja millal ta enesele midagi ilusat sai lubada?
Tegin mõttes plaane, seadsin poekesi ja kaubamaju ritta.
Õde tuligi ja me läksime hoopis Kadrioru parki. Jalutasime ja jalutasime. Istusime pargipingile ja sõime jäätist. Vaatasime jalutajaid ja mängisime värvimängu: kes leiab möödujate riietustest esimesena kümme punast või sinist või kollast eset. Õde võitis kahel, mina ühel korral. Siis vahetasime pinki ja pargisoppi. Lõpuks seisime mererannal Russalka juures ja viskasime kivikestega lutsu. Kuni meenus teatripilet. Sellepärast oli õde linna tulnudki. Huvilisi tuli Jõhvist terve bussitäis ja pileteid olevat nüüd palju lihtsam saada.
Jooksime trammile ja saatsin õe teatri ukseni.
“Lõpp lahe,” mõtlesin, ja astusin naeratades autoni.
Järgmisel hommikul oli selle kevade päikeselisim päev ja mulle meenus Pärnu, kus suvi tähendab teadagi melu ja igasugust kirevust. Sõbranna juba naeris, et nüüd keskendub ta õmblemisele ja saab endale korralikud kleididki klubiõhtule ja randa valmis teha. Kangad on juba aastaid kapis oma korda oodanud. Kuid siiani ei olnud tal lihtsalt seda aega, et lõiked peale teha, välja lõigata ja ükskord ometi õmmelda. Nüüd meenutab ta koduke õmblusateljeed. No tõesti — kadedaks teeb!
Tegelikult võttis sõbranna minultki kohe uuesti mõõdud (olen ikka endiselt vormis!) ja avas mu ees oma koduse kangalao uksed. Et valigu ma. Valisingi.
Sõbranna lükkas laua puhtaks, laotas riide lahti, otsis nööpnõelad ja kriiditüki ning asus sättima. Enne veel, kui ma õhtul tagasi linna sõitsin, oli kleit kokku traageldatud ning ta lubas kolmapäevaks pakikese liinibussiga linna saata.
Kleidile bussijaama järele minnes ostsin endale ka bussipileti. Et kui kord juba bussiliin mere taha olemas, milleks siis autoga saarele minna. Pealegi saab Kärdlasse tädi juurde otse sõita, peatus on suisa maja ees.
Tädi, muide, on veidi alla viiekümne, elurõõmus ja hästi toimekas. Kogu elu üksi elanud. Isegi kasse pole. See-eest on suur aed, palju lilli ja maasikapeenraid. Tänavu pani juba "pisut kartult" ka maha. Et siis “saab teised suvehiidlasele ette anda”.
On’s see töötuks jäämise märk?
Muul moel ei paistanud temagi elamisest uus päevakava kuidagi kätte. Korras ja nööri järgi nagu alati. Isegi värske puidu lõhna oli toas. Ülemise korrus peal askeldas ja kopsis keegi. Tädi plaaninud sel aastal lõpuks B&B-raha teenida. Ehk siis majutusteenuseid pakkuda, sest naabrinaise sõnul on tahtjaid igal aastal mullusest enam ja kui mandrimehele ei kõlba, siis välismaamees tahab ju ka puhast lina külje alla.
Oma argipäeva tagasi ärgates tundsin, et täna hommikul tööle küll minna ei tahaks. Mitte, et töö kuidagi halvemaks oleks muutunud. Tundsin lihtsalt motivatsioonipuudust. Mu meel oli mõru ja kostüümi selga panemine ei mõjunud nii nagu tavaliselt.
Tundsin end nagu kunagi varem maakodust uudiseid vaadates: “Ah, need seal pealinnas ei tea ju tegelikult, mis maik elul on. Nad teevad ju ainult oma tööd.”
