Viimaks oli mees enesearendamise teel juba päris kaugele jõudnud. Ta suutis nii mõndagi, mida suudavad vähesed. Mõtlus ja kujustamine moodustasid tema elu ning ta oli eneses arendanud kaastunnet kõige elava vastu. Siis nägi ta kord tänaval haiget, vaklu täis koera. Kaastunne valdas teda üleni ning ta soovis kõigest südamest looma aidata. Budistid usuvad nimelt, et inimene võib ümber sündida ka loomana. Nõnda võib neljajalgne olla mõni meie kunagistest või tulevastest lähedastest, kuigi me seda ehk ei mäleta ja ette ei tea.

Kuidas piinlevat looma aidata? Mees taipas, et kui ta püüab kätega koera vakladest vabastada, põhjustab ta temale kujuteldamatut piina. Nõnda otsustas ta vaglad eemaldada… keelega.

Koera kohale kummardunud, vaatasid talle otsa õpetaja silmad. Selle pühaku silmad, kellega ta oli püüdnud pikki aastaid kontakti saada. Kus sa ometi olid, küsis mees, ma olen sind kõikjalt otsinud, miks sa ennast varem ei näidanud. Ma olin alati sinu kõrval, vastas õpetaja. Ainult et sa ei näinud mind varem. Nüüd oli õige aeg.

Kui mees mädaneva koera hellalt õlale võttis ja astuma hakkas, küsis ta vastutulijatelt, mida või keda ta nende arvates kannab. Kõik vastutulijad vastasid, et vaklu täis peni, keda siis muud. Mitte keegi ei näinud õpetajat, kelle too mees pikki aastaid väldanud otsingute käigus viimaks leidnud oli.

Ilmselt on meie hulgas vähe neid, kes õpetaja leidmiseks midagi säärast läbi teha tahavad, selleks valmis on. Vähe on ka neid, kes õpetaja leidmise vajadust üleüldse tunnevad. Ent ometi tunneme meiegi vahetevahel vajadust oma elu sügavamalt mõista, oma tõelised võimed ära tunda. Ja võib-olla mõtleb kas või mõni selle loo lugeja, et ta vajaks kedagi, kes jagaks õpetust, aitaks leida vastuseid küsimustele, mida endale esitada on meil julgust ainult haruharva. Aga õpetajat ei ole.

Neile lohutuseks võib jutustatud näite varal öelda, et õpetaja tuleb siis, kui selleks ise valmis ollakse. Ent tegelikult on õpetajad kogu aeg meie kõrval ja neid otsida ei olegi erilist tarvidust. Kasulik ja õpetlik on vahel kõiki ümbritsevaid õpetajatena vaadelda. Mille järgi me tunneme ära need inimesed, kellel on meile midagi õpetada? Kas õpetaja on see, kes palju räägib, targasti seletab, seda või teist õpetust vahendab? Võib-olla.

Ent päris kindlasti on meie jaoks õpetajad need inimesed meie ümber, kes põhjustavad ebamugavust ja negatiivseid emotsioone. Negatiivne emotsioon, hingevalu, ebameeldivustunne ja vastikus mõne inimesega seoses on kindel märk, et meil on sellelt inimeselt midagi õppida. Põhimõte on lihtne: sarnane tõmbab sarnast. Inimesed, kes meid eluteel saadavad, kehastavad enamasti mõnd meie oma probleemi, mille peame lahendama. Kui me hakkame ümbritsevaid vaatlema õpetajatena, võivad meie ühtelugu üle pea kokku löövad emotsioonid hoopis teises valguses paistma hakata.

Oletagem, et teie ellu kuulub keegi, kes teid pidevalt häirib, ükskõik, mis viisil. Näiteks virisev-halisev kolleeg, näägutajast elukaaslane, meie võimu alt välja murdvad lapsed, kes sõna ei kuula ja halvasti ütlevad. Miks peaks te päevast päeva kokku puutuma kellegagi, kes aina kurdab ja vingub? Järelemõtlemine võib viia äratundmiseni, et tegelikult olete ka teie ise üks suur enesehaletseja, aga pole söandanud seda seni endale tunnistada.

Mida võiks õpetada näägutav elukaaslane? Kõik oleneb asjaoludest, aga mõningad võimalikud vastused on: õpetada teid mitte näägutama (võib-olla tahaksite ka teie paarilise kallal võtta, aga ei tee seda paljalt selle pärast, et peate ennast temast paremaks?), õpetada teid näägutuste kiuste säilitama rõõmsat meelt ja heatahtlikkust; näidata teile, et elukaaslasel on mingi mure, mida ta aga paraku lihtsalt teistmoodi väljendada ei oska. Negatiivne emotsioon näitab alati midagi meie endi kohta, palju vähem — kui üldse midagi — selle ajendaja kohta.

Võib-olla on teie elus keegi, kes teie meelest soovib teile halba — võib-olla ongi teile juba „palju halba teinud”. Mida iganes see halb konkreetsel juhul ka ei tähendaks, on see alati võimalus midagi eneses mõista ja ümber hinnata. Järele mõeldes võite te jõuda lihtsale, aga loomulikule järeldusele, et kogu maailma kurja saadavad tegelikult korda kurvad, õnnetud inimesed. Päriselt õnnelik ei soovi kellelegi paha, õnnetu seevastu süüdistab oma õnnetuses enamasti teisi, mitte iseennast, ja teeb tahtlikult või tahtmatult halba teistele — eelkõige aga siiski iseendale, sest lõppkokkuvõttes osutuvad tema kannatused kõige suuremaks. Seda isegi siis, kui seda käesoleval hetkel miski ennustada ei luba.

Nõnda on igaühel meist võimalus oma vaenlast või vastalist õpetajana käsitledes võimalus ühel kaunil päeval oma õpetaja tarkust täis silmadesse vaadata.