Vahel enam üksi ei jaksa
34-aastane ema kirjutab:
Alguses ma tõusin igal hommikul ja kordasin mõttes oma kadunud vanaema õpetust nagu mantrat: “Vaene ei tähenda must olla”. Ma püüdsin ja rabelesin ja tundsin, kuidas jõud minust välja voolab ja masendus matab. Kõige jubedam oli näha, et lapsed, kes viiendat päeva järjest makarone sõid, mind lohutada püüdsid. Ma ei tahagi enam voodist tõusta ja vaatan lihtsalt kõigest mööda. Mul on vahel tunne, et ma ei elagi enam. Kõik on muutunud ebareaalseks.
43-aastane ema kirjutab:
Ega ma lapsi ise endale teinud. Nagu öeldakse, tangot tantsitakse kahekesi. Laste isal on uus tibi ja uus laps. Meie lapsi ta enam näha ei soovi, raha ei anna, isegi sünnipäevadele ei tule. Vallavalitsuses ütles noor kena ametnikuneiu, et mis te neist treisite, kui toita ja katta ei jõua. Nüüd peab riik teie laste eest hoolitsema, te pole miski ema! See, et laste isa ära läks ja meie viis poega maha jättis, tuli nagu välk selgest taevast. Meil oli ju kõik hästi, majagi ehitasime.. Mis edasi saab, teab vaid jumal taevas...
Siim
Küsimus ei ole vaesuses, vaid sellega kaasnevates vanemate emotsioonides ja hirmudes, mis kinnistuvad lapse mustritesse lapse hirmudena. Kui vaesuses olevad vanemad suudaksid, hoolimata raha puudumisest, käituda lapsega normaalselt ja kinnitada talle, et tal ei ole vaja oma tuleviku eest karta, ei kinnistu ka toimetulekuga seotud hirmud. Kahjuks on meie ühiskond ehitatud nii, et lapsi ja täiskasvanuid hirmutatakse igast aspektist. Seda nii kodus, kui koolis, kui ka tööl. Riigist rääkimata!
Armastagen üksteist ja oma lähedasi eriti.
________________
* Juuresolevad kirjad on pärit Euroopa vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Eesti võrgustiku korraldatud kirjade kampaaniast teemal "Mõtle ja räägi kaasa".
** Kirjade sisu on avaldatud muutmata kujul.
