Vaid hingetul pole hingepiina
Oma mõtteid ja tundeid väljendame sõnades. Vahel, tegelikult väga sageli juhtub, et räägitakse üksteisest mööda, sest sõnades peituv sisu erineb. Keerulistest ja olulistest asjadest rääkima asudes peab sestap mõistete üle suutma kokku leppida, niivõrd, kui see võimalik saab olla.
Mõeldes küsimusele hingest mõtlen sellele, milliseid väljendeid on meie rahvas hingega seoses kasutanud — “hing saab täis”, “okas on hinges”, “jooksin end hingetuks”, “oleme hingesugulased” jne.
Enamikul inimestest on hing, st siis midagi, mis annab elule sügavama mõõtme, kui vaid nähtav ja väline mateeria. Inimene on tervik. Nii nagu hoolitseme oma keha eest, seda toites ja korrastades, vajame hoolekannet ka hinge eest.
Ilmselt saab selle juures küsida, mis maitseb (meeldib), mis ei toimi ja pigem lõhub. On miski, mis puudutab hingepõhjani ja on vist nõnda, et see, mis sügavuti inimest puudutab, on alati positiivne, ka siis, kui haiget teeb.
Hingepõhjani puudutanud küsimus annab põhjuse otsida ja edasi minna, küsida ja mõelda.
Vaid hingetul pole hingepiina.
Kas inimene on enam kehaline või hingeline — ilmselt on vastus iga üksiku inimese eluviisis.
Elame ajal, kus igal on võimalus valida oma uskumused ja sellest tulenev elustiil.
Muidugi võib alati vaielda, kas valikud on vabad, kuivõrd suudame mõistlikult hinnata infot(müra). Mida on inimesele vaja rahuks?
Kas hingel on grammides mõõdetav kaal?
Nähtamatud asjad on alati esmalt isiklikku laadi, st viimselt peab igaüks ise oma elus leidma seletuse, muidugi toetudes faktidele, kogemustele, teadmistele. Neile toetub usk sellesegi, mida me ei näe, aga usume olevat.
Kuivõrd hingel on materiaalset elustav toime, seotus materiaalsega, siis ma “toetan” seda, et mingil viisil hinge saab ka asjalikes ühikutes mõõta.
Mis jääb inimesest järele pärast surma — tühi koht maailmas, haud, mälestused — niikaua kui on neid, kes meid on teadnud. Mõnel juhul ka midagi rohkemat.
Teispoolsusest rääkides on see taas sügavalt isiklik küsimus. Jeesus ütleb: “sulle sündigu sinu usku mööda“ — ja olen isiklikult veendunud, et see on vastus nii elus kui surmas.
Usun, et maine elu on ettevalmistus, hinge kasvatamine siis selles tänases kõnepruugis, ja suurim tähendus inimese elus on armastusel (hoolimine on ehk eesti keeles õigemgi väljend), mida jagame. Armastus jääb ja kannab.
Seda tunnen ka mõeldes oma lahkunud lähedastele. Inimsuhted mõjutavad meid igal juhul ja tingimata. See on elu sisu ja vastutus. Suhteid lõhkudes ja hävitades, kurjusega teisele inimesele lähenedes me hävitame alati midagi, mida saab näha, ning lõhume ja tühjendame inimese hinge.
Ja taas — hingetul pole hingepiina.
Hingedepäev on ilmselt tänuväärne võimalus selles kiires ja kiirustavas maailmas meelde tuletada inimlikke pisiasju, mis elule tähenduse annavad.
Ehk aitab see päev meelde tuletada, et kaubakeskuste kõrval on meie kultuuriruumis jätkuvalt ka surnuaiad ja sinnagi on meil asja.
