Disaineritöö meeldib Triinule väga, nii saab ta loomingulist tööd teha, oma kätega midagi luua. Soov kauni ümbruse järgi on saatnud naist juba lapsepõlvest saati — väiksena meeldis talle väga maalida ja värvida. Peoruumide ja tortide kaunistamine on talle ka väga hingelähedane. Praeguses eluetapis läheb seda oskust eriti vaja, sest juba viimased kaks aastat on ta koos oma elukaaslasega maja ehitanud ja täna on jõutud juba siseviimistluse etappi.
„Mulle meeldib siiamaani joonistada, maalida, looduses matkamas käia, väga meeldib reisida, aga hetkel tõesti läheb kogu vaba aeg maja ehitamisse. See on väga põnev ja uus kogemus. Ma teen kõik ise, nii palju kui võimalik. Tahtsin kunagi õppida sisekujundust, aga siis polnud seda võimalust, aga see on üks asi, mis mind huvitab ja mida saan ma praegu teha. Maja on nii valmis, et enne jõule peaks saama sisse kolida,“ rõõmustab Triin.
Triinu elukaaslane on samuti kurt. See, et partneriks valitakse endaga sarnane inimene, on kurtide kogukonnas tavaline. Triin räägib, et on võimalik küll, et koos elavad kurt ja kuulja, aga kogukonnasisesed abielud on siiski sagedasemad või on üks partneritest vähemasti viipekeele tõlk. „Kurdiga on mugavam koos elada, sa elad nagu ühes maailmas. Ma olen küll kasvanud kuuljate peres, aga eelistan praegu kindlasti kurtide maailma. Mul on nii parem ja mõnusam elada kui ma saan viipekeeles suhelda. Muidugi saan ma poes ja mujal ka suheldud ja loomulikult olen ma eestlane ja tunnen ennast siin kultuuris hästi, aga väiksemas kurtide maailmas tunnen ma ennast veel paremini.“
Võiks ju arvata, et elu kurdina tekitab palju masendust kuid Triin on loomult rõõmsameelne ja positiivne. Üks põhjuseid on kindlasti see, et ta on kurdina juba sündinud ega tea, milline on elu kuuljana. „Teismeeas kurdiks jäänud tunnevad rohkem seda masendust, sest nad mäletavad kuidas oli kuulda. Minu puhul on see, kuidas ma ennast täna tunnen, väga seotud sellega, kuidas ema mind kasvatas. Mul ema ja vend hästi toetavad ja toetav on olnud ka terve suguvõsa — see on andnud mulle positiivse eluhoiaku. Mul on sõpru, kellega suhelda — see aitab olla ja elada. Eestis on kurtide kogukond nii väike, et me tunneme peaaegu kõiki. Kui mitte rohkem, siis vähemalt nägupidi.“
Triin arvab, et kurt olemises pole midagi erilist. Ta on küll harjunud, et kuuljate hulgas tekib pigem ehmatav reaktsioon „Appike, ta on kurt!“ ning kõige tavalisem on see, et tekib suhtlemiskramp ja ei osata midagi teha. „Mina ütlen, et vaatamata selelle, et me ei kuule, oleme ikka inimesed. Ma pigem ootaksin sellist suhtumist, et ahah sa oled kurt, normaalne — okei vaatame mida annab teha!“