Viktoria Ladõnskaja poliitpäevik paljastab riigikoguliikme argipäeva: töö ei lõpe iialgi
Kui ma nägin Lasnamäel esimest korda oma valimiseelset plakatit, tuli mulle meelde film „King Kong on elus“. See väljavenitatud füsiognoomia plakatil näis mulle täpselt niisama ülemõõdulisena. Kuid kaks nädalat hiljem tõi seesama plakat mulle silmanurka väikese pisara. Plakatil olid kandidaat Viktoria Ladõnskajal pikad juuksed ja nooruspõlve unistus: lühikeseks pöetud harjased meelekohal. Elus aga oli lisaks pöetud meelekohale tekkinud kuklasse planeerimata harjaseline saareke — juuksed olid pärast järjekordset fotosessiooni lihtsalt murdunud.
Kui ma kuulsin detsembri alguses lauset „Pane vaim valmis, varsti algab kampaania!“, ei hoomanud ma üldse, mida see tähendab. Seda öelnud inimene väristas õlgu, andes sellega mõista eelseisva perioodi mõningasest õudusest. Ma mõtlesin: olen harjunud palju töötama, ajakirjandusega suhtlemine on tavaline asi, üritused… — jah, pean vastu. Olen alati elanud sellises tempos, et tööpäeva pikkus on kusagil määramatuses. Kuid juba valimiseelse võidujooksu esimesed nädalad nõudsid täit pühendumust kuni seisundini "tööpäev ei saa lõppeda enne, kui kogu töö on tehtud, aga töö ei lõpe iialgi".
Kõigepealt sadas uute kohustustena kaela üüratu hulk üritusi, millel oli oluline ja lausa kohustuslik viibida. Kuid mitte lihtsalt viibida, vaid olla ka sisuliselt kaasatud. Ja näha seejuures hea (terve, hoolitsetud, rahulik, tasakaalukas) välja. Siis koosolekud oma mängureeglitega. Isegi treenitud ajuga inimesest ei saa head maletajat, kui tal puudub elementaarne teadmine mängureeglitest, mille järgi nupud laual liiguvad. Sellepärast said töö kohustuslikuks osaks ka koosolekud kui uue elu manuaalide omandamine.
Seejärel valimistekstide väljamõtlemine, buklettide koostamine, ajakirjandusele kommentaaride andmine… Ning kui mulle tundus kuni poliitilise tegevuse alguseni, et lugeja otsustab ise, mis on talle vajalik ja meeltmööda, mis mitte, ei olnud mul nüüd vaja auditooriumile mitte lihtsalt rääkida, vaid teda ka minu poolt olema veenda. IRLi poliitilises võidujooksus osalenud ajakirjanik Anvar Samost märkis õigesti: „Seda, mille eest mulle maksti varem raha — isiklikku arvamust –, käsitatakse nüüd reklaamina. Ja hea juhul teed sa seda tasuta, halvemal aga võib juhtuda, et maksad peale.“
Detsembrikuus tekkis veider tunne, et ma ei pea tegema mitte üksnes kvaliteetset tööd, mille pärast ma siin olen (see tähendab arendada ja kaitsta oma vaateid), vaid ma pean seda tegema veel ka ennast pidevalt jälgides. Vaadates end justkui kõrvalt. Poliitiku töö — see on nagu raamatu kirjutamine peegli ees, kus sa pead pidevalt silmas pidama, millisena näeb sind parajasti juhuslik mööduja. Ja see mööduja võib sind sel hetkel sõimata kommentaariumis nii sinu töö sisu kui ka selle eest, millisena sa peeglist paistsid.
Noh, ja kas "peeglike seinal" mõjutab pigem meest või pigem naist?
"Tahad, ma teen sinust pildi stiilis "mina ja minu juuksed Tšernobõlis"?" küsis küüniliselt Eesti Ekspressi fotograaf, kui me 2006. aastal käisime kummituslikus Tšernobõlis. Seisime toona neljanda reaktori juures, pärast katastroofi, millest oli möödunud 20 aastat, ja nägime oma silmaga inimliku eksimuse tagajärgi. Sellele iseenda üle irvitamisele oli ka justkui seletus: kui juuksed ei lange välja radioaktiivse saastumise tagajärjel, siis võivad nad seda vabalt teha selle mälestuse tõttu. Linnas oli aktivistide rühm joonistanud majaseintele inimeste varjud, mis nägid välja justkui mustvalged plakatid. Varjude linn.
Ma seisin Tallinnas oma plakati ees, ja ammune fotograafi ütlus "juustega foto" kerkis täiesti kohatult mälust esile.
Plakat oli täpselt selles peatuses, kus ma olin koolitüdrukuna bussi oodanud. "Huvitav, mida ütleks mulle s e e, kelle elu oligi Lasnamäe, nähes t o d a sellel plakatil?" Ma arvan, et s e e oleks kõigi loosungite hulgas märganud vaid seda pöetud meelekohta: "Lõpuks siis ikka söandasid?"
Juurelt murdunud juuksed olid valimiseelse rabelemise loogiline tulemus. Kõik need klipid, reklaamid, plakatid… värvimine, soengute tegemine, profimeik. Närvid. Ja oma jaanuaris tehtud värsketel fotodel avastasin tohutu Mariaani süviku. See oli jaganud otsmiku täiesti südametult kaheks. Ning nüüd liikusid need kaks "laama" olenevalt mu emotsioonidest teineteise peale, moodustades terve seismilise vööndi. Ühtekokku: lühike soeng ja laubakorts — see oli kampaania esimese kuu naiselik hind.
