Võta armastus keelele
Mis on selle põhjuseks? Hirm suhtemängus kaotajaks jääda? Kartus, et kui neid sõnu oodata, siis äkki neid ei tulegi, sest äkki on armastus nagu öösel salaja üle läinud ja partner püsib kõrval vaid mugavusest? Või me ise pelgame, et armastuseavaldus toob meid endid „ma pole talle midagi lubanud, aga asju eeldan küll“ mugavustsoonist välja?
Tunnistan ausalt üles. Mina küll ei karda neid sõnu. Olen neid ka ise välja öelnud. Mu abikaasa vakatas esmakordselt, kui neid kuulis, ja küsis, kas ma ka tõesti nii arvan. Tundsin end oma emotsionaalses palangus peaaegu et solvatuna.
Kuid ega kaunite sõnade väljendamine pole vaid meeste probleem. On terve plejaad naisi, kes ei tahagi neid kuulda, tuues põhjenduseks sellesama: “Aga siis ta ei mõtle seda.” Kes narritavad oma mehi, kui nad võtavad end kokku ja oma tundeid avaldavad. Kuid kas siin pole tegemist samasuguse jõuvõttega, oma jõu demonstreerimisega ja tahtmatusega ise end tundeavaldusega siduda.
“See, kes teisele esimesena armastust avaldab, on kuses!” Nii lõkerdas mulle hea sõbranna, veteran suhtemaastikul, kolm korda kihlatud olnud, aga ikka rõõmsalt vabalt ilmas ringi seiklev jalustrabav blondiin. Ah et öeldes MAS annad sa justkui midagi olulist endast ära? Teed end kaotajaks. Et su tunnete allikal on teie suhtes eelisasend, sest tema teab, et on sulle midagi väga väärtuslikku, aga sina saad vaid oletada. Ja pead veidi rohkem ettevaatlik olema, veidi enam pingutama? Veidi rohkem endast andma?
Kas see taandubki nii lihtlabasele kasuahnusele? Mnjah, enamiku asjadega ju nii ongi. Sellel, kellele esimesena öeldakse "ma armastan sind", on eelisasend. Kas siis saabki imestada, kui inimesed seda aina vähem üksteisele ütlevad? Küsitlesin selle kirjatüki jaoks päris head mitut inimest. Teate mis? Kümmekond neist ei mäletanud, millal nad viimati MAS kuulsid, ja nende seas on ka suhtes inimesi! Ülejäänud ütlesid, et erilistel puhkudel. Siis naaseb armastus vist...
“Kui ma hakkaks sulle seda iga päev ütlema, läheksid närvi. Et mis ma nüüd teinud olen. Hakkaksid kahtlustama,” rääkis mu hea sõbaranna mees talle pidevalt. Neil on majapidamine ja lapsed, kuid kolme kaunist sõna naise kõrvad ei kuulnud. Kui ta just ei maganud, mil mees õrnalt patja tema kõrval (!) suudles ja siis sinna armuavalduse poetas... Ja selliseid mehi on palju, kes toovad põhjuseks, et “need, kes ütlevad seda, ei mõtle seda” ja et “Kas mu tegudest siis ei piisa?”
Olgu, jätame siin kõrvale meie muidu armsa Eesti lontkõrvalise valmisoleku armastust tegudes näidata, mis nende definitsiooni kohaselt on enamasti katuse ja toidu hankimine. Mitte et tänapäeval naine ise sellega hakkama ei saaks. Lilli nad enamasti osta ei raatsi ja romantiline väljasõit viib ema suvilasse katust parandama. Argiromanss seegi, ja lillede osas olen nõus – need on kaunimad peenral. Kuid lubage mul imestada täiskasvanud mehe arvamuse üle, mis leiab, et sõnad valetavad. Kuidas ta, vaeseke, üldse maailmas hakkama saab? Müüja ütleb talle: “Õlu 12 krooni.” Tema: “Valetate!” Või et: "Selle töö eest maksame palka 30 000 krooni." Tema: “Ei usu!” Nii või??
Sama jabur on inimeste arvamus, et kes ütleb MAS, kindlasti valetab või varjab midagi. Samamoodi tekib kahtlus, et nii arvajatel on igapäevaelus väga raske hakkama saada, sest nad ei usalda teisi inimesi. Sest peab ju olema raske, kui ei või usaldada meie peamist kommunikatsioonivahendit – keelt – kõige intiimsemas ja olulisemas olukorras.
Sellistel juhtumite korral ei maksa imestada, et need toredad, ilusad ja temperamentsed naised nad maha jätavad. Et nad lähevad sinna, kus nad saavad oma armastusele toitu. Meie kultuuriruumis on meeste oskus oma tundeid väljendada absoluutselt alla surutud. Kes väljendab, on luftikusti või homo – jaa, ma tean mehi, kelle seksuaalset orientatsiooni on ekspressiivse meelelaadi pärast kahtluse alla pandud.
Selle allasurutuse tulemiks on depressiivsed, sissepoole kallutatud mehed, kes on oma sisemiselt arengult lapsekingadesse jäänud. Tunded on nende sees olemas, kuid lapsest peale on kästud need varjul hoida. Sest see on tõeliste isaste teema. Kahjuks on mujal, vabalt areneda saanud maailmas see pais meessoolt maha võetud, meil aga tuleb alles see emotsionaalse intelligentsuse raske rada läbida. Enne, kui kõik head naised välismaale jooksevad ja väärt mehed end surnuks joovad-töötavad-sõidavad.
Ning nüüd siis vist peaks rääkima tegelastest, kes tõega nende kolme väärtusliku sõnaga liiga kergelt ringi käivad. Kes ütlevad ja pärast jalga lasevad. Stopp. Käsi püsti, kes eitab aja kulgu? Kes usub surematusse, asjade muutumatusse? Armastus, nagu iga muu elus asi, muutub ja võib surra, täpset samamoodi, nagu sündidagi. Tal on algus ja lõpp. Ning inimeste suhtumine tunnetesse on erinev – alati on keegi, kelle süda libiseb üle teiste kergelt nagu liblikas lillelt lillele, ja neid, kes maanduvad õiele korra ja igaveseks. Kahju muidugi, kui lill hakkab naga nutma sobimatut liblikat ja ülejäänud elu pidevas depressioonis marineerides ära rikub.
Sest elu on just see, milliseks me ta elame. Kas armastuses või pidevas ootuses, suhtemängus või allasurutuses. Ning tegelikult me ju kõik tahame, et meid armastataks – selle ühe ainsa ja õige poolt. Ja tegelikult me tahaks seda teada – nii tegudes kui ka sõnades.
Ja mu mees ütleb neid kolme maagilist sõna mulle nüüd pea iga päev. Ja ma ei tunne, et see tunnet kalestaks või kulutaks. Mina, muuseas, olevat tema väga kirevast naistepagasist esimene neid, kes need talle ütles. Paneb mõtlema?
Ahjaa – mul tõega kahju neist, kes armastust ja selle avaldamist “ilaks” peavad. Neist, kes leiavad, et suhte toitmine on vaid mehele söögi, seksi ja tolmulapiga sehkendamise pakkumine. Seepärast ma seda oma kirjatükis ei puudutanudki, kuna tegemist on juba hingearstide tööpõlluga. Ja ma kõigest paberitega koduperenaine.
