Kirjakastis oli ka mõningaid selliseid kirju, mida polnud sugugi meeldiv lugeda. Näiteks:

Räägin oma lapsele pigem, et nende perede, kus lapsed mingi haisva ühistranspordiga koolis käivad, kus lastel mingid second-handi kaltsud seljas või isegi ekskursiooniraha pole, on emad-isad luuseritest-joodikutest alamklass! Need on getode ja maakate kamp, kellega minu lastel on tuleviku huvides soovitav mitte suhelda!

Ja veel:

Lapsed on väga paljudes peredes lihtsalt ära hellitatud. Ületöötamisest tingitud ajapuudus maksti kinni taskuraha ja kallite asjadega. Võeti kaela suured laenud, laristati raha mõtlematult. Nüüd see paljudel enam võimalik pole ja seda ei suudeta lapsele selgeks teha, et vanemad on siiani valesti talitanud.
Samuti karistamatuse tunne, laps võib teha kõike mida soovib. See,et hinnatakse lapsi ainult uhkete riiete ja asjade järgi, on kodust kaasa saadud. Nagu vanemad ees, nii lapsed järgi.

41 –aastane ema Rõngust:

Õnneks on mul töö. Seni veel. Kuid kõik viimased 20 aastat olen pidanud otsima ainult kõige odavamat toitu ja riideid ostma kaltsukast. Restorani pole enam 15 aastat kordagi saanud. Reisimas pole kunagi käinud, raamatuid ei osta, lehti ei telli, kultuuriüritustele jaksan piletit osta äärmiselt harva. Taksoga ei sõida. Oma autotki pole. Hambad lagunevad, kuid ravida ei jõua. Lapsi koolitada ei jõua, kel kõvem pea, läheb varakult tööle. Haridus Eestis on vaid rikaste päralt.

48-aastane naine:
Ahh, minu meelest on ikka nii, et see, kes on aktiivne ja väga väga tahab, leiab ka töö. Minu mees käis ukselt uksele küsimas tööd ja saigi väga hea kohapeale, kus palgaks juba 12 000-14 000 ja saab ka ületunde teha kui tööd rohkem. Eelmine koht koodnati ja siis ka oli jutt suurelt lahti et tööd ei ole, tal oli isegi kahe kohapeal valida, kumbasse läheb ja nüüd kutsuti vanasse firmasse ka tagasi.
Kui teed tööd ja oled aktiivne ostima siis peaks midagi ikka saama ka.
pooled nendest töötuna kirja võtnud inimestest on arvatavasti poole kohaga hõivatud alkohoolikud, kes ei huvitugi väga uue ostimisest kui töö ise suhu ei kuku. Üleüldse nõme põhimõte et alla selle palga ma ei lähegi,sest kasvõi 4000.- on rohkem kui mitte midagi... ajad muutuvad ja inimesed peaks muutuma koos sellega...

Mees, 40, Tallinn

Sageli (kuid mitte alati) on töötud oma olukorras ise süüdi. Jah, praegusel ajal on ka väga palju selliseid inimesi, keda on koondatud, asutus pankrotistunud vms põhjused, mis on korralikud pered laostanud. Aga ka praegu liigub mingil määral töökohti ja päris lootusetu olukord ikka ei ole. Samas sellest sajatuhandesest töötute armeest moodustab kindlasti suure osa selline kontingent, kes ei viitsi tööd teha/tööl käia, kellel on küljes viinaviga, ei ole konkreetseid oskuseid, puudulik haridus jne.
Imestasin buumi ajal, kuidas kõige tavalisemad labidamehed ehitusel küsisid palgaks 15-20tuh netos. Aga mis seis on täna? Needsamad "labidamehed" arvavad, et alla 10tuh end ei liigutagi ning seetõttu elavad töötu abirahadest ja hädaldavad. Riigi petmine on veel eraldi teema. Võime tihti kuulda küsimusi stiilis: "tööl ei ole kunagi käinud ega palka saanud, kui palju saan tulumaksu tagasi?" või "tööl ei ole käinud, kui palju hakkan VH-d saama?".
Väga palju töö leidmise juures sõltub ikka inimese enese suhtumisest ja tahtmisest.

Võru, naine 27

Vaesed ei tohikski lapsi teha. Aga meil Lõuna-Eestis polegi enam teisi sissetulekuallikaid kui emapalk. Nii et toodame aga vaesust juurde!

_________________
Kirjade sisu avaldatud muutmata kujul