Pimedusega… või millega löödud!?
Aivar Mäega seoses räägitakse kümnetest ahistatutest ja kiusatutest ning selline olukord on aastaid kestnud. “Ta ongi meil selline…omamoodi.”
Rahvusooperis, mis on üks osa eestlaste identiteedist, kus elatakse ja hingatakse ühes rütmis, koguni ühise perena, on kümneid, kellel on selles peres väga halb või lausa võimatu olla, ja keegi ei pane tähele, keegi ei paku abi, keegi ei kutsu abi!? See on ju absurdne!
Mõtlengi siin nüüd, et selle asemel, et koguda allkirju ühelt ja teiselt poolt, arvata ja pooli valida, võiks küsida neilt, kes aastate jooksul on pihta saanud — kas nad kunagi tõsiselt seisid enda eest ja kaude teiste kannatajate eest? Kas nad ütlesid, et neile ei sobi mingi käitumine? Või mõne eriti nõmeda intsidendi juures — kas nad võtsid selle teema avalikult üles? Kas nad otsisid abi? Ja kui nad seda ei teinud, siis miks? Kannatajaid oli ju palju, kõik nad ei olnud kindlasti klaasist. Kõigile ei saanud ju sobida see “aga ta ongi omamoodi” õigustus. Seegi oleks absurdne.
Sest mis saanuks hullu juhtuda kui oleks vastu hakanud? Töökoha kaotus on kahtlemata suur tragöödia, kui teed seda, mida armastad. Teiste halvakspanu, kiusamine, klatš, kah jõle. Aga eneseväärikus, kas sellele saab panna külge hinnasildi!?
Isiklikus plaanis on õudne lõpp olukorras, kus tunned, et sa ei saa seda nagunii muuta ja see võitlus alavääristaks sind veelgi, parem kui lõputu õudus. Teadmine, et iseenda ees oled jäänud ausaks, on uskumatult palju väärt.
Ma ei poolda nn läbustavat juhtimisstiili ega õigusta mustreid — noblesse oblige — aga ma leian, et vastu tuleb hakata selsamal hetkel, kui keegi su intiimtsooni tungib. Jah, see piir on meil kõigil erinev ja pole ühtegi seadust, mis tõmbaks selge joone “siit algab”. Vastu tuleb hakata kõigi vahenditega, mõistust, kolleege, seadust appi võttes. Eneseväärikusel ei ole hinnasilti.