100 ja 1 meest ehk seiklused tutvumisportaalis

 (42)
järgneb
arvuti
AP/Scanpix

NAISTEKA JÄRJELOOD: Järgmisel päeval avasin arvuti üsna ebaleva tundega. Tahtsin öö mõjul kirjutatu uuesti üle lugeda ja teada, kuidas see päevavalguses kõlab. Paistis, et kõlas kaugele: oma üllatuseks leidsin postkastist 79 kirja. Appi! Kas maailm on tõesti nii paljudele nii üksildane koht?

Kes on need mehed? Kas nende huvi on tingitud minu kirjutisest või sellest, et olen uus? Või jahivad nad lihtsalt kõike, mis liikvel?

II osa

Mul polnud vähimatki aimu, mida need kirjad sisaldada võiksid. Kuid minu tunded neid avades olid endiselt skeptilised.

Siiski, kusagil kaugel südamesopis olin endale tunnistanud, et äkki võiks mu elus olla meesinimene, kellega kas või jalutuskäike ette võtta, näitusel käia, nähtud teatrietenduse või loetud raamatu üle diskuteerida.

Aga kas on olemas mehi, kes soovivad lihtsalt sõbrad olla?

Järgmisel hetkel valdas mind paanika: mida ma teen siis, kui avan pildi kellelegi keda tunnen!? Minu töökoht on seotud inimestega ja mis siis, kui keegi neist tunneb mind just sel moel? Veebis ei ole ju nurgataguseid, kuhu end seejärel peita.

Otsida nüüd netist meest — kas see on ikka nii igapäevane teema või olen ma ise hoopis vanamoodne? Kas sel pole mitte halb maik juures? Ja kes usuks, et töökaaslased tegid sellise kingi? Või noh, kui usukski, siis, oleksin ju võinud selle kenasti ka kasutamata jätta! Samas soovib ka inimeseloom ju enesele kaaslast. Kuidas teda aga leida?
Niisiis on netiportaal mu võimaluseks, ent kogu see maailm on mulle võõras ja uus ja vastusteta.

Tunnistasin, et olen lisaks kõigele ka pisut pealiskaudne tüüp.
Mulle on tähtis inimese väljanägemine, kuigi ma tõepoolest ei otsi mingit iluetaloni. Pole ma isegi mingi miss, vigu rohkem kui sõrmi.

Ent öelge nüüd väga ausalt, kas teile ei lähe korda inimese välimus?

Siis päris ausalt?
Töökaaslased ja muidu tuttavad võivad olla missugused tahes, aga sõbras-kaaslases võiks olla midagi rohkemat. Temas peab olema seda kuulsat “miskit”.
Olen täitsa veendunud, et kui meile teiste välimus ja olemus korda ei läheks, sigiksime omavahel nagu jänesed!
Siinkohal olgu märgitud, et faunamaailmast olen ma isiklikult veel väga kaugel.

Kuid tagasi netiportaali: lõin pilgu vapralt üles ja mõtlesin: “Kõik, mis peab tulema, see tulgu!” Kelle asi see on, mis ma oma eluga peale hakkan! Mina ise otsustan!
Kirjade lugemine võttis aega kogu õhtu. 

Siivutuid ettepanekuid ei tulnudki

Siivutuid ettepanekuid ei teinud keegi, kuigi seda pelgasin. Õigemini mõru meelt, mis need kaasa oleks toonud.
Kirjad jagasin tagantjärele kahte rühma.
Oli kirju, kus mehed lugesid üles kõik, mida nad veel teinud pole ja kuhu minekuks nad reisikaaslast otsivad. Ikka selleks, et maid ja avarusi avastada, nii endas kui maakeral. Mõni muidugi meelitas ka: sain komplimente ja lugesin unistusi teemal “kuidas me koos ärgates hommikupäikest näeme”. Üks tegi ka konkreetse ettepaneku Aafrikasse safarile sõita. No mida veel — kas peategi mind mingiks sinisilmseks või?
Lahterdasin kõik need mehed seiklejateks.

Teise rühma läksid kirjad, millele juba vastasin. Aga umbes nii, et meie vahemaa on liiga pikk ja see peaks ka minu profiilist välja paistma, mis omakorda räägib selgest soovist leida inimene samast linnast. Et kui juba, siis ei soovi ma enam nädalavahetusetutvust. See oleks nagu sõit maale vanaema juurde — on ju seegi meeldiv, kuid elu käib ju nädala sees.

Lahterdasin need ükskõik-kellest-kinnihaarajateks, üheöösuhte-otsijateks ja üleaisalööjateks. Ei huvita, tõepoolest, ma pole ju meeleheitel meheotsija! Ja abielumehed on absoluutselt out!

Neist 79 kirjast jäi mulle … hinge vaid üks kiri. Sellele, vägagi sümpaatselt ja humoorikalt kirjutatud kirjale — oli selgelt näha, et ta oli mu profiiliga tutvutud — ma ka vastasin. Sest teadsin kindlalt, et see siin ei ole mingi copy paste kirjake.

Vaatasin ta pilti. Ning selle kurikuulsa välimuse järgi otsustades oli tegemist sümpaatse inimesega. Hingasin sügavalt sisse ja otsustasin temaga lähemat tutvust teha.

Meist said kirjasõbrad

Ta töötab mainekas firmas tähtsal kohal, talle meeldib süüa teha, metsas matkata, mootorrattaga sõita jne. Ka tema on paar aastat tagasi lahutanud oma abielu ning temalgi on tütar. Niisiis tundus kõik tore ja selgus peagi, et ongi. Sest iga järgnev kiri läks ilusamaks. Lõpuks tegi ta ettepaneku kohtuda.
Võite vaid ette kujutada, mida ma tundsin. No midagi sellist, et päriselt või, minuga, siis MINUGA või?
Mis ma selga panen, oi kus me kokku saame, kuhu läheme!?

Ühesõnaga, ma oli nõus. Loomulikult! Olime kirjutanud tervelt kaks nädalat ja mulje oli mõjus. Tõsi, eks absoluutselt igaüks kirjutab end sellisel leheküljel ilusamaks ja paremaks.

Leppisime lõpuks kokku, et läheme kõigepealt sööma ja siis kontserdile.

Paar päeva enne kokkusaamist valitses minus tõeline tunnete virrvarr: soovisin ühel ja samal hetkel kohtumist tühistada ja ummisjalu kohale joosta.

Saatust enam muuta ei saanud.

Järgneb