15 aastat abielus olnud pereema: meie suhe on küll pealtnäha tore, aga tegelikult ajab abikaasa mind sõna otseses mõttes oksele

 (90)
Anna nõu!
15 aastat abielus olnud pereema: meie suhe on küll pealtnäha tore, aga tegelikult ajab abikaasa mind sõna otseses mõttes oksele
Foto: Shutterstock

Naisteka foorumis kurdab rutiinsesse suhtesse kinni jäänud naisterahvas, kelle mees on end käest ära lasknud, aga lahku ta samas laste nimel ka minna ei soovi.

Oleme abielus ja pea 15 aastat koos elanud ning meil on ka alaealised lapsed kodus kasvamas. Majanduslikkus mõttes oleme heal järjel, käime reisimas, kinos, restoranides jne ja kõik nagu pealtnäha tore. Asi aga on selles, et mu abikaasa ajab oma olemusega mind sõna otseses mõttes oksele.

Käisime hiljuti soojamaareisil, kus ta terve aeg ajas täiesti väljakannatamatut iba suust välja, nõmetses ja käitus labaselt. Lisaks nägi välja nagu mingi kodutu.

Üritasin teda küll enne reisi poodi viia, et normaalsed ja viisakad riided soetada, aga ta hakkas seal jonnima ja keeldus midagi ostmast, kuna normaalse hinnaga riided olid talle väikesed ja parajad riided liiga kallid. Lõpuks oli ta siis seal reisil habemesse kasvanud, kottis dresside ja mingi pleekinud pudise pluusiga päss, kes kiimles mu ümber nagu parv januseid sääski soojal suveõhtul. Igal õhtul nõudis vahekorda ja muudkui kiitles, et kas ta mitte ei näe kobe ja seksikas välja. Mul oli nagu… midaaa??

Ja nii ma pidin seal temaga 24/7 ninapidi koos olema ja kannatama. Kodus enamasti sama teema, et käitub lapsikult ja ei jõua ennast ära imetleda, et kui hot (eesti keeles “kuum“ — toim.) ta ikka on. Reaalsus on see, et ta on tüse, kiilakas, keha peal on mingid tüükad, muhud, nägu on enamasti nädalasse habemesse kasvanud, varbaküüned lõikamata ja mingid katkised kulunud trussikud jalas. Pidevalt lätsutab, röhitseb ja peeretab. Ja siis veel tuleb mulle nina alla ähkima, et tahaks seksi räigelt ja miks ma nii külm tema vastu olen.

Seotud lood:

Trenni ta küll üritab teha, et vormi saada, aga siis ka käib mingi paar nädalat ja läheb veel rohkem härga täis, et ”omg, kui ilus mees ma nüüd veel olen”. Õgib kogu aeg kõike, mis vähegi näppu jääb ja siis hädaldab, et miks ma mingeid tervislikke sööke ei tee. Kui teen, siis võtab paar ampsu, et rõve ja ikka nosib oma viinereid ja küpsiseid edasi.

Seksides hädaldab, et miks ma üldse kiimas ei ole? Aga, mille peale ma peaks olema? Alkoholi tarbides veel enam-vähem kannatab ära selle protseduuri ja alati kasutangi napsist olekut ära selleks, et saaks temaga seksitud ja mingiks ajaks rahu majas.

Minu enda jaoks ka tundub see olukord juba absurdne ja ma ei kujutagi ette, kuidas sellest välja tulla. Ilmselt tuleb lihtsalt ära kannatada, sest laste pärast nagu ei tahaks lahku minna ja muidu meil kooselu üsna rahumeelne.

Lugeja, mida sina sarnases olukorras teeksid? Kas laste nimel ikka tasub oma elu pausile panna ja suhe lihtsalt ära kannatada?