20ndates naine pihib: mina ei usu, et petmine on vale. Vähemalt mitte siis, kui oled veel noor

Ma olen kahekümnendate keskel, tunnen, et käes on mu elu parimad aastad. Seljataga on nii mõnigi suhe, hakkasin poistega päris varakult väljas käima, mistõttu on mul olnud juba kolm väga tõsist suhet. Need suhted olid kõik väga õpetlikud ja neil oli üks ühine külg veel: ma petsin igas suhtes oma kaaslast.

Tavaliselt arvatakse, et mehed on need, kes petma kipuvad ja seda eriti siis, kui nad on veel noored ja rumalad. Noh, mina olen elav kehastus, et ka naised tahavad kogeda vahel midagi rohkemat kui lihtsalt püsisuhte rutiinset seksi. Seetõttu petsin oma esimest kallimat ühe tema hea sõbraga (see ei tulnud kunagi välja). Järgmist kutti petsin sõbrannadega Pärnus pidutsemas käies ühe teise hurmuriga (jutud läksid levima ja mu suhe purunes, aga ju nii oligi parem). Ja kolmandat armsamat petsin samuti, sest meie suhe oli muutunud minu jaoks igavaks.

Miks ma seda teen? Miks ma alati oma seksiihale järgi annan? Sest ma usun, et 20ndad on iga inimese elu kõige kiimasemad ja seiklusterohkemad aastad ning ma ei taha kümne või kahekümne aasta pärast mõelda, et "mis oleks siis, kui ma oleksin selle kutiga seal Pärnus maganud?"

Hetkel on mul tekkimas tõsisem suhe ühe toreda kutiga. Ma ei saa lubada, et ma teda ei peta, aga ega minagi ei lähe suhtesse kindla sooviga oma meest petta. Tavaliselt ongi esimesed kuud või aastad toredad, seksi on palju ja mul on ilma teiste meestetagi lõbus ja ihad rahuldatud, aga iial ei või teada, mis saab. Seetõttu soovitan ka kõigil meestel oma naisi rohkem rahuldada, sest iial ei tea, millal tuleb keegi, kes rabab ta jalust ja teeb selle ise ära.

Igatahes, mina ei usu, et petmine on vale. Vähemalt mitte siis, kui oled veel noor ja õpid oma keha tundma.