Raha ei kasva ju puu otsas!

Muidugi oleks lahe omaette elada, aga kust ma selleks raha peaksin võtma? Sain neli aastat tagasi magistrikraadi sotsioloogias ja pärast ülikooli lõpetamist asusin tööd otsima, et omaette kolida. Õnneks oli isa, kes küll emast on juba lahutanud ja perest lahku kolinud, nii lahke ja tasus mu õpingud, nii et õppelaenu mul kaelas polnud. Uurisin aasta-paar tööturul ringi, kuid mitte miski ei näinud sobivat — tundsin, et minu kraad on ikka liiga kõrge, et mingile lihttööle minna. Ema ütles, et tark ei torma, nii et suvalisi töökohti ma vastu ei võtnud ja jäingi koduseks. Ema palk oli piisav, et maksta kommunaalid, osta söök ja anda mulle veel n-ö taskuraha, et ma ka vahel väljas saaksin käia. Vahel teeb mulle ülekandeid ka isa, nii et olen saanud paaril mõnusal reisil käia ja endale kallemaid asju lubada. Selle pärast ma end küll süüdi ei tunne — ta lahkus oma pere juurest uue naise juures ja see on vähim, mis ta oma laste heaks teha saab!

Viltu vaatajatele keeran selja

Pidasin eelmisel aastal oma sünnipäeva ja tegin seda emaga kodus. See oli lihtsalt kõige mugavam variant — pealegi tulid ema küpsetatud tort ja segatud salat ka odavamad kui sõprade kusagile välja viimine. Ema ütles, et mis tal saakski oma tütrele sünnipäeva korraldamise vastu olla. Mina nõustusin sellega ja seetõttu šokeerisidki mind mõningate tuttavate kommentaarid, kes kuidagi ääri-veeri vihjasid, et nüüd kus varsti juba 30 täis, võiks ju omaette elama minna ja ise pidu pidada. Ütlesin neile otse välja, et kui nad tahavad mingit uhket restoranipidu, siis võivad meie tagasihoidlikusse korterisse sama hästi ka tulemata jätta.

Kui ma hästi järele hakkan mõtlema, siis meenub mulle nii mõnigi seik, kui ema on vihjanud, et noh linnuke, kas hakkad varsti pesast välja ka lendama? Tema teeb seda aga pooleldi naljaga ja ma tean, et tal pole tegelikult midagi selle vastu, et tütar veel temaga elab. Inimene, kes mulle aga kodus tõsiselt närvidele käib on mu noorem vend. Ta on 19 ja me jagame ühist tuba, minu voodinurk on suure riidekapiga eraldatud. Ta vigiseb kogu aeg selle kallal, et “ma jätan oma asju vedelema” ja mina ei talu tema muusikamaitset ja seda, et ta pidevalt arvutit hõivab, nii et meie läbisaamine pole just kõige parem. Õnneks töötab ta kooli kõrvalt ühes rõivakaupluses ja kogub juba raha oma sülearvuti jaoks, nii et suurem arvuti jääb mulle ja emale. Viimane ei kasuta seda aga niikuinii muuks, kui uudiste ja meilide lugemiseks. Kui vend tusatseb ja räägib, et ma peaksin “ammu kodust läinud ja pere loonud olema,” astub ema mu kaitseks välja ja tuletab vennale meelde, et kõik asjad ei tule siin ilmas lihtsalt kätte.

Saaksin vabalt ka ise hakkama, kuid milleks?

Ei, ma pole emme kaisus elav erak. Ema tasub küll kõik kulutused, kuid mul on ka eraelu ja ma saan ise endaga hakkama. Ma ei sure külmkapi ees nälga ja mul on ka juba ligi kaks aastat püsiv kallim olnud. Ta töötab personalijuhina ja elab omaette üürikorteris. Mehega kokku kolida ma siiski veel ei taha — tunnen, et selleks on veel pisut liiga vara, pealegi ei taha ma temaga koguaeg ninapidi koos olla. Kõik on ilus sellisena, nagu ta on ja ma ei näe vajadust seda muuta. On ka juhtunud, et me oleme minu juurde ööseks jäänud — vend on siis madratsiga ema magamistuppa läinud. Kusjuures ma ei teagi miks, me ei hakkaks ju niikuinii tema juuresolekul midagi “teda häirivat” tegema. See on tal lihtsalt lapsik trots oma ruumi järele.

Kindlasti kolin ma kunagi omaette elama ja loon pere, kuid lähiaastatel ma selleks vajadust ei näe. Pealegi, kes tahakski terve päeva tööl käia, et siis õhtul väsinult teleka ette vajuda, kui on võimalik toidu ja üüri pärast mitte muretseda ja hoopis ennast arendada ja maailmas ringi vaadata. Nii on mul tulevikus oma pere jaoks palju rohkem energiat!