30aastane lastetu naine küsib: meid on ju siin maamunal nii palju, on see siis tõesti oluline, et minu seitse last ka veel juures oleks?

 (112)
30aastane lastetu naine küsib: meid on ju siin maamunal nii palju, on see siis tõesti oluline, et minu seitse last ka veel juures oleks?
Foto: Elina Sazonova/Pexels

Lugesin eile hommikul kohvi kõrvale Eesti Päevalehest Peter Singeri huvitavat mõtisklust traditsioonilise peremudeli näol ja pean tunnistama, et nii mõneski kohas noogutasin kaasa.

Vanust on mul tänaseks kogunenud 30 aastat ja kuigi ma pole päris vallaline, siis lapsi mul küll ei ole. Mõtted on olnud, aga hetkel ei tundu õige aeg. Aga peale käiakse ikka mõnuga igal pool, isegi tööl, kus tavaliselt ju peaksid inimesed rõõmsad olema, kui järjekordne kolleeg dekreeti ei lähe. “Millal siis ikka?”, “See kuulsus ju ka rääkis, et tal oli lõpuks keeruline, sest ootas nii kaua. Kas sa ei karda, et ei saagi hiljem?”, “Tahad olla pensionil, kui laps kooli lõpetab?” jne, jne. Neid erinevaid tänitamisi on kümneid.

Aga reaalsus on: hetkel ei tunne veel ei mina ega mu abikaasa, et me tahaksime kedagi kolmandat oma ellu. Me oleme rahul ja õnnelikud, ehitame oma elu üles ja küll ühel päeval tulevad ka need lapsed. Või kui ei tule, siis ei tule. Nii isekas ja lihtsameelne, kui see ka on: me elame tänases päevas.

Peter Singer küsis ka, et kas see on siis tõesti halb, et traditsiooniliste perekondade ehk lastega heteroseksuaalsete abielupaaride ülekaal paljudes riikides väheneb. Mina küsin samamoodi: meid on ju siin maamunal nii palju, on see siis tõesti oluline, et minu seitse lapsukest ka veel juures oleks?

Lõppkokkuvõttes elame me ju kõik ühel keral ja peame siia kuidagi ka ära mahtuma, olgu siis eestlased, inglased või hiinlased — ühed inimesed kõik. Eks ma mõistan, et kui sa oledki kogu elu siin väikeses Eestis olnud ja pole kunagi kaugemale reisinud, siis tundubki siin selle eestluste hoidmine nagu kõige olulisem asi maailmas, aga reisides Aasiasse, kus näen lapsi joomas solgivett või Aafrikasse, kus neil sageli pole üldse midagi juua, siis tundub see meie probleem siin kuidagi imepisike.

Hetkel ei tunne ma, et tahaksin tuua oma lapsi siia maailma, kus kõik on nii ebakindel ja iial ei tea, mida homne päev toob. Parem elan tänases ja proovin ise midagi kõigi heaks ära teha.