30aastane naine: aitab enesepettusest, tunnen end liiga vanana
Ikka räägitakse, et 30 on hirmuäratav number. Seda on võimendanud isegi meelelahutustööstus. Kunagi vaatasin ühte „Sõprade” osa, kus näidati, kuidas peategelased oma 30. sünnipäevi tähistasid. Rachel nuttis ja keeldus seda üldse tunnistamast. Lõpuks leiti muidugi, et elu läheb edasi. Muidugi läheb, aga ka taolised meeldetuletused tekitavad selle numbri ees komplekse. Kogu aeg räägitakse, et kole küll, aga tegelikult pole midagi hullu. Veidi vastuoluline, või kuidas.
Ma sain 30aastaseks jaanuari alguses. Käitusin kui väike laps. Heietasin juba nädalaid ette sõbrannade seltskonnas, mis on tegemata, mis tehtud. Sünnipäeval viisin tööle kringli ja vahuveini, kuid kolleegid kinkisid lastešampuse. „Näe, sa tegelikult ikka ju noor veel,” märkis üks meeskolleeg. Vaatasin teda kibedal pilgul ja kallasin endale vahuveini juurde. Jõudsin isegi selle punktini, et otsisin sahtlipõhjast välja paberitüki, kuhu olin 25. sünnipäeva paiku kirjutanud eesmärgid, mille pean järgneva viie aastaga saavutama. Nii. Oma korter — põhimõtteliselt olemas, muidugi olen ka seetõttu pangaga abielus. Edenemine karjääriredelil — põhimõtteliselt küll, kuigi olen praeguses kohas liigagi mugavaks muutunud, oleks aeg edasi minna. Vallutada New York, Los Angeles — paari aasta eest sai esimeses kohas käidud, Manhattan on nähtud ja sealsetes lokaalides Carrie Bradshaw kombel Cosmopolitani rüübatud. Pikaajalisem suhe ja võib-olla ka laps — neid pole kumbagi.
Rutiin: töö, trenn, kohvik
Aga mis sellest nimekirjast ikka. Sünnipäev sai tähistatud ja saabus taas kainestav reaalsus. Hommikul tööle, pärast seda spordiklubisse pilatesesse, siis sõbrannadega kohvikusse veini rüüpama, siis koju veini rüüpama, siis väike film või raamat, magama. Ja järgmine päev kordub sama. Ja nii edasi ja edasi. Kui ka nädalavahetusel väljas käin ja sellest tutvusringkonnale räägin, vaatavad paljud imelikult. Tantsisid kuskil ööklubis 18aastaste seas, veidi imelik pole või? Keskkooliaegsel pinginaabril on praegu kaks last. Käin neil vahel isegi abiks last hoidmas. Sõbranna ei väsi mulle meelde tuletamast, et olen ikka vallaline. Ridade vahelt võin lugeda, et olukord on sootuks hull, mul pole enam erilist lootust ja üldse võiksin juba võtta endale kassi ning mõne laulukooriga liituda. Või hoopis heegeldamisega sina peale saada. Õige jah, kass on mul tegelikult juba olemas. Vanemate ootustest ei hakka ma parem rääkimagi. Ema meelest võiks ma rohkem kahe jalaga maa peal olla. Teeni raha, leia raha teeniv mees, saa kaks last, hakka uuesti raha teenima, osta endale suvila. See võiks olla mu elutee, millele olen veidi juba jalgu jäänud. Mu sünnipäevaks kinkis ema mulle 18-osalise serviisi. Miks ma numbrit rõhutan, ema ise toonitas, et just nõnda palju seal neid on. Ta kurtis, et mu kapp on liiga tühi ja külalistele pole midagi viisakat lauale tõsta. Mis mulje ma küll nii jätan.
Purjuspäi tööle ei lähe
Nii mõnigi 30aastane, kes praegu seda teksti loeb, arvab ilmselt, et olen paras frukt. Ise kibestunud ega mõista, et kõik on uus ka 30. eluaasta künnist ületades. Tõsi, ma ei ütlegi, et kõik oleks lootusetu, aga olgem ausad. Teatud asju ikka enam ei tee — ei torma Tartus üle Kaarsilla ronima, ei jäta tööle minemata, sest sai hommikuni sõpradega joodud… Muidugi, on ka boheemlasi, kes nii teevad, kuid see pole üldine suund. Peal on ühiskondlik surve, üritame end ikka suruda teatud raamidesse. Ja on ka põlvkondade vahe. Mina ikkagi mäletan veel nõukogude aja lõppu, 90ndate aastate alguse järjekordi ja sedagi, et internetis tiksumise asemel mängisime õues kulli. Praegused 20aastased kasvasid üles iseseisvas Eestis ja arvuti taha pääsesid juba algklassides. Popkultuur on nendeni jõudnud uksest ja aknast. Nad ei mõista, kui rääkida ajast enne online-meediat. Mõtteviisid on nii erinevad. Nende kõrval tunnen end isegi veel vanemana kui vanusenumber lubab arvata.
Kes tähistavad tänavu näiteks 25. sünnipäeva, nautige! Vanemaks saades pole elu vaid lust ja lillepidu.
