31aastane üksikema ei suuda oma sõltuvusest vabaneda: ausõna, homme tegelen sellega..

 (26)
31aastane üksikema ei suuda oma sõltuvusest vabaneda: ausõna, homme tegelen sellega..
FreeImages.com/Rafał Walczak

Olen 31aastane üksikema ja seda juba üle kahe aasta. Minu hobideks, kui neid üldse saab nii nimetada, on sport ja sõbrannadega aja viitmine. Seda viimast paraku aina vähem, kuna jooksuringidel higistamine ja jõusaalitreeningud võtavad lõviosa minu vabast ajast. Aktiivsete eluviisideni jõudsin ma pärast kümne aasta pikkust kooselu purunemist.

Pettumus lapse isa armuafääride avastamisest oli nii suur, et otsustasin mõnda aega üksi olla. Seda kuni olen selgusele jõudnud, mida enda tulevikult ootan ja kuhu jõuda tahan.

Paraku õhtuti üksi voodisse heites tuli alati suur kurvastus ning magama jäin pisarateis. Kui laps oli isa juures, hakkasin peale tööd kojuminekuid edasi lükkama ning läksin hoopis jõusaali. Avastasin, et kui ma teen nii palju trenni, et õhtul väsinuna voodisse magama kukun, ei tule ka üksindusest masendust peale. Kuna keha harjub koormustega kiiresti, siis mida aeg edasi, seda pikemaks muutuvad jooksuringid ning seda rohkem kulub aega jõusaalis. Nüüd üle kahe aasta hiljem on 5 km ringist saanud 18 km ring ja tunniajased jõusaalitrennid veninud kahe ja poole tunnisteks. Jah, mul on ka nädalas trennivabu päevi, kuid siis olen ma nii väsinud, et pärast tööd lähen otsejoones magama ning sõbrannadega kokkusaamisest ning väljaminekust ei ole juttugi.

Mu peas keerlevad ainult mõtted trennist. Millist trenni teha, kas minna jõusaali või õue jooksma — kumb väsitaks mind täna rohkem? Oma sportliku eluviisi ja figuuriga olen ma püüdnud väga toredate meeste tähelepanu, kuid kartuses taaskord haiget saada, ei suuda ma peale põgusate virtuaalvestluste rohkemat pakkuda. Oma trennihulluse tõttu olen õhtuti nii väsinud, et ei jõua ega viitsi ridagi kirjutada, kokkusaamistest rääkimata. Ja nii nad vaikselt kaovad. Ja mitte ainult nemad, ka mu sõbrannad on ära kadunud.

Mu aiamaa on niitmata alates sellest päevast, kui ilmad võimaldasid õues jooksmisega algust teha. Iga päev ma mõtlen, et täna käin veel trennis ära ja homme võtan aiamaa ette, kuid seda pole terve suvi juhtunud. Ma olen trennikeerises ja ma ei tea, kas tahangi sellest välja tulla.. Iga kilomeeter, mille läbin, iga kangitõste, mille teen, pakub mulle rahulolu. Jah, ma olen nõus, et peaksin midagi muutma, kui soovin, et mu sõbrad ja aiamaa alles jääksid, kuid õnneks homme on ka päev. Ja kui ma täna veel trennis ära käin, siis ausõna homme tegelen sellega..