32aastane naine on tulivihane: minust räägitakse kui vanast inimesest!
Ja kes need kõvad ütlejad siis olnud on? Ma saaks aru, kui 15aastane nähvits ülbitseb, tema jaoks olen tõesti iidvana ja peaksin vaikselt hakkama endale mulda peale kraapima. Aga kommentaarid on tulnud hoopis 45+ naistelt ja mis kõige solvavam — omavanustelt meestelt. Ja ongi nii. 32aastane naine on omavanuste meeste jaoks juba eideke, mutt, tädi, memm.
Kontoripeol ühe kolleegiga tantsu vihtudes imestas ta: “Ohoh, ma poleks arvanud, et sa niimoodi tantsid, noh, sinu vanuses või nii…” AITÄHHH komplimendi eest, no tõesti! Kuna mul on juba kaks last (JUBA, sest teistel minuvanustel pole veel ühtegi), andis ülemus ükskord mõista, et ta minu pärast enam ei muretse, ma juba nii vana ja lapsed olemas, et küllap püsin korralikult kontoris ega kao vahepeal lapsepuhkusele ära. Avaldasin ühele vanemale kolleegile imestust selle lause peale, aga tema noogutas kaasa, et jah, SINU vanuses sünnitamine pole enam mingi naljaasi ja parem oleks tõesti mitte enam riskida. Meeskolleegid ükskord rääkisid köögis, ma kuulsin juhuslikult kohvi võttes pealt, kuidas meie kontoris töötavad ainult vanamoorid, aga korrus allpool on normaalsed noored tibid. Aa, ja see ka veel, et kui keegi hiljuti mu käest küsis, kui vana ma olen ja ma julgelt ja uhkelt teatasin, et 32, vaatas küsija mind imelikult: “Misasja, julgedki öelda niimoodi? Ma küll kunagi ei ütle, pole kellegi asi.”
Nagu — APPI! Kas tõesti tuleb 30+ vanuses naisel peeglisse ja passi vaadata, kartulikott selga tõmmata ja elu lõppenuks lugeda? Mina naiivselt arvasin, et siis alles elu algab ja muideks — mujal maailmas algabki. Seal ei sünnita naised enne 35.eluaastat ühtegi last, sest enne on vaja oma elu elada, raha teenida, enda seljatagune kindlustada ja teha selliseid asju, mida üksikud inimesed ikka teevad. Vanaks loetakse mujal maailmas ikka 60+ vanuses naisi. Meil aga on mingid eiteakust pärit normid ja arusaamad, et 22 on viimne taks (issand, paljud pole selles vanuses veel kodustki välja kolinud) ja 30 on juba põhimõtteliselt ätt. Elu peab olema elatud enne, kui see õieti alatagi on jõudnud.
Kusjuures kõige hämmastavam on see, et nii paljud naised on nõus nende dogmadega leppima ja mitte enda soovist, vaid ühiskonnas levinud põhimõtete järgi 22aastaselt esimese ettejuhtuva kutiga lapse saama ning 30selt koju koti peale ära kobima. Ja leppima sellega, et 30nene peab olema väärikas ja soliidne ja riietuma ja käituma nagu vanamutt. Ei mingeid klubisid, pidusid, kohtinguid ega lollusi enam! Oled vana ja kõik!
No teate mis, mina igatahes keeldun selles osalemast. Mul on kõrini, et minust räägitakse ja mõeldakse kui vanainimesest, kuigi ma ei näe vana välja ega käitu nii “soliidselt ja väärikalt”, nagu “minuealiselt” eeldatakse. Kui tahan, panen roosade täppidega miniseeliku selga, teen pipipatsid ja söön tänaval pulgakommi. Inimene, kes on alles oma elu alustanud ja hoo sisse saanud, ei ole vana mitte ühestki nurgast vaadates!
