35aastasena ülikoolis: tunnen end kui lasteaeda eksinud vanaema

 (64)
35aastasena ülikoolis: tunnen end kui lasteaeda eksinud vanaema
Pilt on illustreerivFoto: Hendrik Osula

Räägitakse elukestvast õppest, mõtlesin, et proovin ka ise ära — läksin ülikooli turundust õppima. Kõigest nädal käidud, aga tunnen end juba täiesti vales elemendis. Kuhu ma küll sattusin, ööklubisse või lasteaeda?

Kuna olen vabakutseline ja saan päevaplaani sättida, siis valisin kaugõppe asemel ikka päevaõppe. Mõnus ju päeva esimene pool loengusaalis tarkusi ammutada ja hiljem kodus rahulikult ka tööasjadega tegeleda. Käin ühes Tallinnas asuvas ülikoolis ja alguses ehmatas kursus ikka päris ära. Olen kõige vanem ja tundub, et enamik ongi 18-19aastased. Kutid näevad välja kui Kalamaja hipsterid, tüdrukud löövad end iga päev üles justkui hakkaks klubisse Hollywood minema. Imelik kooslus, aga tundub, et omavahel sobitakse. Esimesed loengud on läinud üle kivide ja kändude. Õppejõuga eriti kaasa ei mõelda, istutakse oma nutitelefonides ja vahel läheb jutuvada liiga kõvaks. Ma tunnen end selles seltskonnas kuidagi kohmetult, olen neist peaaegu poole vanem.

Tutvumispidu algas tekiilaga

Kolmapäeval oli kursuseistumine ehk tutvumispidu. Mõtlesin tükk aega veendunult, et mina sinna ei lähe, kuid siis tundsin, et pean ju nende inimestega järgmised kolm aastat koos veetma. Ehk olen liiga skeptiline, võib-olla tore seltskond.

Istumine oli Sinilinnus. Sööki praktiliselt keegi ei võtnud, alustati hoopis tekiilaringiga ja siis tulid juba õlled ja siidrid. Koolist räägiti vähe, pigem sellest, kellel on ägedam korter ägedamas linnaosas ja mis autoga keegi sõidab. Tibid puistasid usinalt südant, kuidas neil on juba valdkonna tööots käes — töötavad mõnes "fäänsis turundusfirmas", kus pappi saab metsikult ja tööd ei pea üldse tegema. Huvitav, miks nad üldse tahavad oma aega õppimise peale raisata, kui rõõmustavad selle üle, et peab vähe tööd tegema? Kuhu jääb eneseareng?

Seotud lood:

Ma läksin kella 23 ajal koju, aga osa noortest pidutses vist hommikuni. Järgmisel hommikul kell 10 algas esimene loeng, paljud olid puudu, osad aga istusid selliste nägudega justkui poleks seitse päeva jutti maganud.

Käega veel ei löö

Mu abikaasa lohutas, et keskendugu ma õppimisele, ei peagi nende noorukitega sõpsi panema ja koos väljas käima. Ma siiski arvan, et olenemata vanusest on oluline, kes on su kursakaaslased. Kolm aastat on väga pikk aeg ning lisaks tuleb koos teha ka grupitöid. Vaatan, kuidas olukord kujunema hakkab. Ehk läheb siiski paremaks…

Üks sõbranna rääkis, et tallegi tundus esimestel kuudel, et on koos tüütute ja rumalate inimestega. Ta õppis kunstiakadeemias, kuigi ise on üpris ratsionaalne, mitte pea pilvedes. Talle tundusid kaasõppurid kuidagi liiga omas maailmas, aga see muutus. Mõni aeg hiljem oli see sõbranna ise paras loomeinimene valmis ja selle asemel, et üritada kõike panna kindlatesse raamidesse — pean nii käituma — ta maailmapilt avardus.