41aastane naine: olen üksinda elades palju õnnelikum, kui meestega kodu mängides
Olen 41aastane naine ja juba 10 aastat lahutatud olnud. Mõni aasta peale lahutust üritasin ühe mehega koos elada, aga sellest ei tulnud midagi välja. Kõik oli tore just selle hetkeni, kui meie kahest eraldi kodust sai üks. Iga pisiasi hakkas närvidele käima, tülisid oli rohkem kui vaja.
Olin siis veel mõne aasta üksi ja nüüd proovisin taas kooselu alustada mehega, kellega juba pikemat aega oleme väga palju aega koos veetnud. No ei — nii kui kokku kolin on ka kõik.
Kõik muutub ja ma muutun närviliseks. Jõudsin nüüd arusaamisele, et mulle sobibki üksinda elamine palju paremini. Võttis pikalt aega, et sellest aru saada. Ma ei usu, et ma pole “seda õiget” kohanud, lihtsalt olengi seda sorti, kes üksik. Kas minusuguseid on veel? Mu tuttavate seas ilmselt pole, kõik on suhtes-kooselus-abielus ja kes vallaline, see otsib lausa meeleheitlikult kaaslast.