Olin siis veel mõne aasta üksi ja nüüd proovisin taas kooselu alustada mehega, kellega juba pikemat aega oleme väga palju aega koos veetnud. No ei — nii kui kokku kolin on ka kõik.

Kõik muutub ja ma muutun närviliseks. Jõudsin nüüd arusaamisele, et mulle sobibki üksinda elamine palju paremini. Võttis pikalt aega, et sellest aru saada. Ma ei usu, et ma pole “seda õiget” kohanud, lihtsalt olengi seda sorti, kes üksik. Kas minusuguseid on veel? Mu tuttavate seas ilmselt pole, kõik on suhtes-kooselus-abielus ja kes vallaline, see otsib lausa meeleheitlikult kaaslast.