Oma kahekümnendates sain esimese lapse — poja. Olime elukaaslasega hirmus õnnelikud ja meie mõlema suguvõsad olid ka rahul. Ikkagi poiss, kes mehe perekonnanime edasi kannab ja millegipärast peetakse õigeks, et esimene laps oleks poeg, troonipärija. Tundsin, et olen kõik õigesti teinud ning ootustele vastanud. Vaikselt hakkas aga igalt poolt imbuma survet, et võiks nüüd ikka teise lapse ka saada ja see peaks olema tüdruk. Erinevad sugulased õhkasid perekondlikel koosviibimistel, et suguvõsas võiks ikka mõni tüdruk olla, muidu on kõik poisid, ning vaatasid ootavalt-kavalalt minu poole.

Ma mõtlesin juba siis, et mis see nende asi on. Mis rõõmu nad saavad sellest, kui mõned korrad aastas või maksimaalselt korra kuus üht tüdrukut näeksid? Mina oleksin ju ikkagi ema ja see, kes seda last kasvatama peab. Miks see üks tüdruk poistekambas siis nii oluline oleks? Tüdrukul endal oleks ju võib-olla igav ning paha, aga ei, sellele keegi ju ei mõelnud. Ikka sama jutt. Mõned aastad hiljem jäingi teist last ootama ja tundsin ise algusest peale, et see tuleb vist ka poiss. Ämm muidugi ostis juba litritega pluusikesi ja kleite kokku ning rääkis, et tema sõbranna saab ka teist korda vanaemaks ning tuleb tütar. Mina ei ostnud ega plaaninud midagi, lasin asjadel lihtsalt minna, kuni looteanatoomia ultrahelis soostus laps jalgu sõlmest lahti ajama ning näitama, et on poiss mis poiss.

Kuna ma olin sisetundena seda juba kahtlustanud, ei tulnud see mulle üllatusena, aga pärast koju jõudes hakkasin endalegi ootamatult nutma ning ulgusin enamiku õhtupoolikust. Mees lohutas, kuidas oskas. Tema ütles, et tema tahtis last, mitte sugu ja talle pole see absoluutselt oluline ning ma ise hakkasin ka üha enam aru saama, et halbu sookombinatsioone pole olemas. Kaks poega tähendab seda, et mul ei ole vaja mitte midagi juurde varuda, sest vanema venna riided ja mänguasjad on alles hoitud. Pluss poistel on ehk tore koos mängida ja võib-olla saavad omavahel headeks sõpradeks, kui iseloomud klapivad. Mulle on mulje jäänud, et õed-vennad enamasti kaklevad rohkem ning pole omavahel nii lähedased, kui ühest soost lapsed. Kuigi on ka erandeid.

Mida aeg edasi, seda enam ma oma meesperest rõõmu tundsin ning hakkasin nägema kõiki neid võimalusi, mida selline perekond pakub, selle asemel, et leinata tütart, keda ma ei saanud. Ka mõtlesin sügavalt järele, millest nii suur kurbus uudisest teada saamisel. Jah, ma ise olin ka fantaseerinud, et olen kunagi tütre ema ja teen temaga koos ema-tütre asju, aga seda ilmselt seetõttu, et ma ise enda emaga lähedane olen ning tulen perekonnast, kus on mõlemast soost lapsi. Ma ei osanud endale kujutledagi perekonda, kus oleksid ainult poisid või tüdrukud.

Pikapeale sain aga aru, et poistega saab teha täpselt neidsamu asju ja võib-olla ma polekski tütrele hea ema, sest ma ei kannata mingit primadonnatamist, edvistamist, roosamannat, printsessindust. Mitte et mu tütar oleks pidanud tingimata selline olema ja ma oleksin teda kasvatanud ikka selles vaimus, mis mulle endale meeldib, katsunud temast teha seiklusalti ja tugeva naise, mitte mingi printsessi herneteral, aga ma sain aru, et vanaemade ja muude sugulaste poolt oleks seda sitsisatsindust ja roosat nii hirmsasti peale surutud, et mu elu olekski olnud igapäevane võitlus oma põhimõtetele kindlaks jäämiseks. Kuna pärast teise lapse saamist ei ole sugulased endiselt lõpetanud kaastunde avaldamist, ohkimist ning juttu teemal „kolmanda saate raudselt tüdruku!“, küsimata, kas me üldse rohkem lapsi planeerime, tahaks lausa kiusu pärast saada paar poissi veel, et inimesed mind ometi rahule jätaksid. Olen ajaga aru saanud, et see soost teada saamise nutt oli suuremas osas tingitudki sellest, et ma teadsin, kui pettunud sugulased on ja mida kõike nad mulle ütlema hakkavad. Ma ei tahtnud end tunda nagu tellimust mitte täitnud kuller ja selle kõigega tegeleda, seega elasin oma „läbikukkumist“ välja suure pisaravooluga.

Miks on teistel inimestel nii suur obsessioon minu laste soo suhtes? Miks peab olema “täiskomplekt”? Nagu lapsed oleksid mingid kollektsiooniesemed, mida peab olema õige arv ja iga eksemplar olemas ning kui mõlemast soost titt käes, võib oma emaka lukku keerata. Mina ise jõudsin järeldusele, et minu tütrepalavik läks üle, aga kui see peaks kunagi tagasi tulema, saan ma ju uuesti proovida või äärmisel juhul isegi lapsendada, aga kunagi ei teeks ma seda seetõttu, et suguvõsa ja üldsus seda minult ootab.