Mu ema on terve elu elanud väikeses alevikus ja töötanud kohalikus poes kassapidajana. Ise majandab, ise teeb — suurt rikkust ei ole, kuid alati on ta kenasti hakkama saanud. Ta helistas mulle kolm kuud tagasi: kas saan talle toetust pakkuda, kuna tal on ees suur väljaminek. Loomulikult olin pikema jututa nõus. Tema on mind terve elu aidanud. Praegu kahetsen oma otsust. Tol hetkel ei teadnud, et suur väljaminek on “hea kullaäri sõbrannaga, mis varsti palju sisse tooma hakkab”. Sain seda teada umbes kuu aega tagasi, kui ema meile külla tuli ja päheõpitud müügijuttu õhtusöögilauas meile rääkima hakkas. See oli kohutav.

Üritasime mehega talle selgitada, et tema hea sõbranna on lihtsalt teda, heausklikku inimest lõksu püüdnud. “Ei, meile korraldatakse reise Itaaliasse, meil läheb hästi, see investeering tasub end varsti ära,” ajas ema suure tuhina ja tüliga sõrgu vastu. Vaidlus lõppes ulitmaatumiga — kas meie liitume ka või tema enam meile külla ei tule. Ja lapselast ka hoida ei võta. Sest selleks, et tema raha teenima hakkaks, on tal vaja ka sõpru kaasata ja kes muu peaks ema toetama, kui tema tütar. Ohkasin, sest mulle tundus, et viimnegi ratsionaalne ajurakk tema peast on igaveseks pühitud. Keeldusime mehega “suurest võimalusest”. Ema pole meiega siiamaani sõnagi rääkinud — kõnedele ei vasta, Facebookis ei kirjuta. Tuttavate kaudu vähemalt tean, et temaga on kõik korras.

Kas keegi on olnud sarnases olukorras ja teab, kuidas ma teda sellest lõksust välja võiksin saada? Ma olen nõutu, ta on nagu ära nõiutud. Aidake mind, ma tahaksin lapselapsele vanaema tagasi!