"Enamikul eelkõnelejatel õigus. Elasin ise ka mehega aastaid nii koos, et õhtuti jõi ennast täis ning hakkas siis mind kritiseerima ja nokkima.

Kui ma magama läksin, hakkas süüdistama, et ma ei armasta teda ja ei taha talle pühenduda. Jauras voodi kõrval aastaid, lapsed magamata, ise olin täiesti zombi. Lõpuks ei julgenudki enam magama jääda, vaid kartsin, mis meid täna ees ootab.

Nüüdseks on see suhe läbi, küll tema algatusel, kuna ma polevat väärtuslik naine, aga aasta hiljem olen õppinud uuesti magama, lapsed rahulikumad (pidev turvatunde kinnitamine jääb) ja poleks uskunud, et teistsugune elu on üldse võimalik.

See on sõltuvussuhe ja iseenesest see ei parane. Kindlasti ei aita ka mingid ultimaatumid."