Ämm, lase meil elada!
Ta kolis Eestisse 2005. aasta suvel. Tal oli ostetud korter ühte Eesti väikelinna, kus elas tol ajal tema ema koos elukaaslasega. Pärast Tema Eestisse kolimist oli mul elus parajasti “vabalt võtmise periood”, aga otsustasime veeta suve koos — tema juures. Esialgu tundus mulle küll natukene imelik, et ta ema seal elab, kuid ma ei vaevanud sellega eriti oma pead.
Tema emaga ma eriliselt kokku ei puutunudki, enamiku ajast olime väljas või Tema toas. Tema ema oli majas perenaine: koristas, tegi süüa jne. Isegi võileivad olid hommikuti valmis tehtud. Mina eriline perenaine ei olnud, seega oli hea meel, et Ta ei nõudnud minult hommikusööki või sokkide parandamist.
Häirivaks muutus natuke asjaolu, et Ta kadus puhkepäevadel hommikuti umbes tunniks ajaks kööki emaga rääkima. Nojah, heakene küll, poeg ju siiski paar aastat teises maailma otsas elanud.
Aeg möödus, märkamatult oli käes sügis. Olime Temaga lähedaseks muutunud ja otsustasime kolida pealinna minu juurde. Lõpetasin siis veel kooli ja läksin sügisest uuesti tööle. Käisime aeg-ajalt Tema kodukohas. Ema elas jätkuvasti korteris, Tema aga muudkui maksis pangalaenu ning lisaks minuga kahasse korteriüüri.
Järgmisel suvel läks Tema taas kuuks ajaks välismaale ning mina otsustasin puhkuse veeta Tallinnast eemal. Tundus loogiline, et lähen Tema korterisse elama. Esialgu oli kõik rahulik, rääkisime ämmaga igal õhtul pikalt juttu: niisama elust ja olust, rõõmudest ja muredest. Ämm oli jätkuvalt majas perenaine, olgugi et aeg-ajalt pidin mina “poisi” toa puhtaks tegema tolmuimejaga. Asi läks hapuks, kui märkasin enda puhta pesu hunnikus aluspükse ning rinnahoidjat, mida polnud musta pesu hulka üldse pannudki… Rääkisin ka Temale sellest, kuid Ta vaid naeris.
Hakkasin nüüd tähele panema hoopis uusi pisiasju — väikelinnas välja minnes saatis ämm alati Talle sõnumeid, et kas kõik ikka korras. Peale üht järjekordset pidu, kuhu ämma uus mees pidi järele tulema meile, suutis ämm purjus peaga mulle väga teravalt nähvata. Okei… pidu läks meil natuke üle käte ja ämm oli purjus ka, aga siiski… okas jäi hinge.
Möödunud oli kaks aastat meie suhte algusest, elasime ikka Tallinnas üürikorteris ning Tema maksis arveid topelt. Hakkasime vaikselt mõtlema oma korteri peale, kuid ämmale see mõte ei meeldinud. Ta tegi skandaali ega suhelnud meiega paar päeva. Õnneks ta siiski rahunes ja kuu pärast oligi meil juba päris oma kodu.
Ma ei teinud ämma tujutsemisest probleemi. Elasime oma elu edasi. Siiski hakkas mulle tunduma, et ämm pitsitab meie elukest. Ta helistas mõnikord kolm korda päevas, et rääkida tühjast-tähjast, samuti ei kadunud ära pidevad kontrollimised. Mu meest see kõik ei häirinud, minul aga näris sisemuse ära — niivõrd segas see pidev “emmetamine”. Hoidsin end tagasi, sest ei tahtnudas Talle haiget teha. Ta armastas oma ema ning kartis, et teda pole enam kauaks.
Kannatasin kuni mullu sügiseni. Pärast sõbra sünnipäevapidu, Tallinnast eemal, helistas ämm mulle, et miks pojakesel telefon väljas on. Ütlesin, et ilmselt tal on aku tühi, ma täpselt ei tea, sest tulin varem ära. Ämm hakkas kohe uurima, et miks nii? Kas läksime tülli? Või äkki jõi poeg ennast liiga purju? Ütlesin, et ei, mul oli vaja lihtsalt tööasju teha kodus. Ämma vastus suutis aga isegi mind hämmastada — ta ütles, et ei usu mind ja peab ikka Ta sõpradelt üle küsima, et mis juhtus ja mitu õlut mees jõi. Ma ei suutnud end tagasi hoida — ütlesin, et tahaksin midagi küsida. Saades nõusoleku, küsisin, kas ta ei leia midagi imelikku selles, et ta oma täiskasvanud poja elu niimoodi kontrollib? Ämm saatis mind seepeale pikalt, ütles, et see pole minu asi ning pani telefoni kinni. Minu jaoks sellest piisas.
Niipea kui Ta koju tuli, ütlesin, et aitab. Ta kas räägib oma emaga sellest asjast või meie suhe lõppeb, sest ma ei kavatse elu lõpuni sellega elada. Natuke kapriisne see nõue oli, kuid toimis. Mees helistas emale, rääkis talle, et asjad peavad muutuma ja nüüdsest peale on meil oma elu. Ämm nuttis ja karjus teisel pool telefoni.
Mees säilitas külma närvi ja jäi endale kindlaks. Ämma rahustas tookord maha ta elukaaslane ning mehe õde. Tundus tõesti, et asjad hakkasid liikuma paremuse poole. Ämm ei tüüdanud enam ja mu süda oli rahulikum. Paha tunnistada, kuid siiski oli selline vastik õel tunne sees, kui ämm helistas või kui ta jutuks tuli.
Nüüdseks on intsidendist möödas neli kuud ja ämm pommitab taas kõnedega. Täna helistas ta näiteks neli korda. Võtsin mehega selle teemaks, kuid Ta sai mu peale väga vihaseks. Läksime tülli, karjusime üksteise peale korralikult. Ta ei saa aru, mis mind häirib — enam ju ei uurita minu käest, et kus ja kellega ollakse. Paraku ei ole asi ka enam selles — ma tahan, et mees saaks suureks, laseks emast lahti ja vaataks seda tervisega manipuleerimist natukenegi kriitilisema pilguga.
Vaatan enda sisse ja tunnen, et ma ei saa sellest vastikust ja õelast tundest üle. Mind häirib ämma juures kõik: tema pidev helistamine, söögi (sh juustu ja saia) kaasa toppimine, isegi küllatulemise soov. Kas tõesti pean kannatama seda enda jaoks väga halba emotsiooni elu lõpuni või peaksin minema mehega lahku?
Armastan Teda väga, kuid ennast armastan ma siiski rohkem ning masohhist ma ei ole. Ämm ei suuda paraku aru saada, et tema üleliigne armastus peletab eemale tema poja armastuse — minu.
Naised, andke mulle nõu — mida teha? Oodatud on ka kaaskannatajate kommentaarid ja nõuanded, kuidas antud olukorraga leppida!
