Appi! Ma lähen paksuks!
Jõudsin hilja õhtul koju ning mu kõht oli kohutavalt tühi. Olin söönud päeval korraliku lõunasöögi, aga nüüd, kui kõik päevatoimetused tehtud, tundsin, et tahan midagi veel süüa. Head ja korralikku: üleküpsetatud kartuleid ahjulihaga, kõrvale boccata-saia sulatatud juustu, vorsti ja tomativiiludega ning jäätist vahukoorega. Oo, milline jumalik eine.
Samas ütles mu mõistus, et nii hilja õhtul pole kehale sellise söögi lubamine mitte just eriti kasulik ega tervislik. Sest ma lähen ju niimoodi paksuks. Ja sellepärast sõin hoopis lahjat kohupiima paari lusikatäi moosiga, jõin rohelist teed ning hammustasin kõrvale väherasvast ja kiudainerikast näkileiba.
Olen enda söömisharjumusi jälgides suutnud enam-vähem oma figuuri säilitada. Aga kui ma vaatan ajakirjades hirmkõhnu modelle, kes praegu peegeldavad naise iluideaali, siis tunnen alati, et võiksin kaalust alla võtta. Et ma pole piisavalt peenike. Samas saan ma ju aru, et enda võrdlemine noorte naiste tütarlapseliku kehaga on mõttetu. Ma ju ei igatse endale tagasi seitsmeteistkümne aastase neiu veel lõplikult väljaarenemata kehavorme. Aga just nii noored ongi tänapäeva modellid. Nii et mõistusega võttes saan ma aru, et pole ma nii paks midagi, mul on lihtsalt väljaarenenud veidi rubenslik naisekeha.
Miks küll peab siiski mõistus häirekella lööma, kui satun rikkalikult ja mitte eriti tervislikult kaetud laua taha? Miks ma tunnen süümepiinu, kui ihaldan torditükki, ohtra koorega ülevalatud salatit või rasvast liha? Alati sobib mulle vabanduseks, et täna veel võib, homme teen kas trenni või söön lahjemat toitu.
Päriselt toidust loobuda ei ole minu arvates ka õige. Tean naisi, kes saleda keha nimel söövad päevade kaupa riisileivakesi ja porgandisalatit. Ma ei tea, kas selline enesepiitsutamine tasub ära. Ainult väga suure tahtejõuga naised suudavad sel määral toiduvalikut muuta, et kaalu langetada ning seda hiljem ka säilitada.
Kui on valida, kas kaunis keha või rikkalik toidukord, valin ma enamasti viimase, mis muidugi ei tähenda, et ma maitsva toidu tarbimisega piiri ei peaks. Ma ei pea ju koguseliselt palju sööma, võin süüa ka väiksemaid portsjone.
Olgu pealegi ma veidike paks, võib-olla lähen veel paksemaks. Aga mis siis sellest on?
