Armukese pihtimus: mind ei huvita, et kallimal on pere. Tahan seda meest endale ja teen selleks kõik, mis minu võimuses!
Olen armuke. Mu kallim on abielus teise naisega ja tal on kaks last. Mina tahan seda meest endale! Oma soovide täitumise eest tuleb võidelda ja seda ma ka teen. See on minu elu ja minu võimalus õnnele ja ma ei kavatse seda käest lasta.
Ei hakka siin pikalt meie tutvumise lugu kirjutama. Lühidalt: mina olin vallaline, tema õnnetus abielus, oli üks pidu, tantsisime, suudlesime, seksisime ja sellest ajast peale ehk juba kaks aastat käib ta regulaarselt minu juures. Ega ikka ei käiks, kui kodus oleks kõik tipp-topp ja see naine suudaks mehe kõiki vajadusi rahuldada. Mulle sobib — mina suudan. Margus meeldib mulle väga ja tegelikult olen ma temasse hullupööra armunud. Mulle tundub ja ta on mulle ise ka öelnud, et temal on minu suhtes samasugused tunded. Meil oleks koos ilus elu, ma olen selles täiesti veendunud, aga ta ei julge oma naisega asju ära lõpetada ja laste juurest ära tulla. Küll ta varsti tuleb, ma annan endast parima, et see nii läheks.
Mu oma sõbrannad nimetavad mind seetõttu perelõhkujaks, aga mina nii ei arva. Perelõhkuja ei ole mitte mina, kes ma olen vaba ja vallaline ja teen, mis tahan, vaid Margus. Millegipärast seda ei tunnistata. Ikka on süüdi see teine naine. Huvitav küll! Margusel olid ja tegelikult siiani on kohustused oma pere ees. Tema on see, kes neid n-ö reetis ja minu juurde tuli. Mina ei teinud selleks eriti midagi. Kui sain teada, et tal on pere, olin temasse juba armunud ja tema minusse. Minul on ka õigus õnnelik olla. See, et ma esmajärjekorras enda õnnele mõtlen, ei tee mind halvemaks inimeseks! Minul on samasugune õigus oma armastatu eest võidelda ja temaga koos olla kui kõikidel teistel!
Ma võitlengi oma õnne eest. Ei anna Margust kergekäeliselt tema naisele tagasi, sest see hävitaks nii minu kui Marguse. Margus ei oleks selles suhtes õnnelik. Kui oleks, siis ta poleks minu juurde kunagi tulnudki. Kavatsen teha kõik, mis suudan, et ta minuga jääks. Lastega võib ta muidugi suhelda, kui tahab. Nende suhte vahele ma ei trügi, sest Margus on hea isa ja hoolib oma lastest. See on väga tore. Oma abikaasast aga võiks ta juba kiiremini ära lahutada. Pole minu asi selle naise heaolu pärast muretseda, ise oli loll, et nii hea mehe minema lasi! Räägime sellest tihti ja ta lubab alati, et peagi ta selle teema käsile võtab, praegu ta ei tea veel, kuidas. Senikaua teen talle otsustamise lihtsamaks: annan endast KÕIK, et ta valiks minu.
