"Kõik oli lahe ja me mõlemad tahtsime uuesti kohtuda. Siis jälle oli väga tore õhtu, jalutasime käsikäes ja ta suudles mind paar korda põsele, kuigi nagu tahtis rohkem.

Tegelikult on ta paras naistemees, aga minuga on nüüd selline slow motion, et kas ma üldse meeldin talle? Vahel ta ilmutab end ja on huvitatud, aga samas eriti ikkagi ei ürita ka. Elab oma elu ja hoiab mind kuidagi pika rihma otsas. Vahel uurib, kellega kuskil käisin ja vahel suhtleb messengeris väga aktiivselt, siis kaob jälle paariks päevaks ära. Saan aru, et on suvi ja sõbrad kutsuvad välja, aga mulle ta meeldis ja nüüd ei saa ma temast aru.

Kas ta mõtleb, et hoiab mind sügiseks, kui muid meelelahutusi vähem? Ma ei mõista, mille sisse sattusin.

Varem ta rääkis, et tundun see õige ja et ta on suhteks jälle valmis, Praegu näib vastupidi, aga ikka nagu hoolib ka. Ja kutsus välja, kuid kahjuks ebaõnnestunult. Siis jälle kadus. On nagu sõber, aga ei ole ka. Ilmselt on tähtsamat teha? Ega see värk mulle meeldi, aga mees meeldib.

Ja, kui oleks huvipuudus, siis võiks ju lihtsalt pildilt kaduda, pole ju mingit kohustust suhelda. Otse võib ka öelda, aga seda ta ka ei tee. Teist naist ta elus nagu ka ei paista, on töö ja hobi ja sõbrad. Ja siis mina mingil ebamäärasel põhjusel. Ahjah, kui ise ühendust võtan, siis on tal hea meel, aga nii möku ei saa ju ka olla.

Suhtlemise alguses olen teistsuguse käitumisega harjunud lihtsalt. Kõik mehed on alati isegi liiga aktiivsed olnud, ikka tere hommikust ja kuidas tööpäev sujub, kas oled juba lõunal käinud, siis mõned teated veel ja siis öösoovid, aga see on jälle teine äärmus, mida võiks vältida. See tapab huvi.

Eks see ka, kui aktiivselt tema minuga enne kohtumisi suhtles ja hiljem need pikenevad pausid, pani mõtlema, kas ta huvi on kadumas või juba kadunud. Aga just täna hommikul sain temalt rõõmustava teate selgitustega ja ettepaneku kokku saada. Ju siis olin kannatamatu!"