Muudmoodi ei saagi ju sellesse suhtuda. Olen läbikukkuja. Ei suutnud oma meest enda kõrval hoida. Elasin ainult oma perele, kasvatasin last ja püüdsin olla hea naine oma mehele, kuid ikkagi läks ta ära, teise juurde. Pulmapidu oli meil uhke ja ilus ja arvasin, et jääme igaveseks kokku, oleme õnnelikud ja armunud kuni surmani. Nii me teineteisele pere ja sõprade silme all tõotasime. Aga minust ei piisanud, ma polnud küllalt hea tema jaoks. Ainult kaks aastat pidasime vastu, aastakese sellest ajast on meiega olnud ka meie tütar. Ma ei tea, mida ma oleks pidanud teisiti tegema, rohkem tegema või üldse tegemata jätma, et ta ära ei läheks. Aga talle ei meeldinud enam mitte midagi meie pereelu juures ja ta otsustas, et kellegi teise juures on palju parem.

Kõige raskem on mul otsa vaadata oma emale, isale ja õdedele, kes mind algusest peale hoiatasid ja ütlesid, et sellest ei tule midagi head. Nad nägid ära, et mu armastatu ei ole pereinimene ja tal on sarved maha jooksmata. Õudselt piinlik on neile tunnistada, et neil oli õigus ja ma olin silmaklappidega armunud tobu. Ma ei julge neile rääkidagi.

25aastaselt saada endale külge tiitel “lahutatud naine” on madal, häbiväärne ja piinlik. “Lahutatud” tähendab ju otseselt läbikukkujat, saamatut, nõrka, rumalat naist, kes pole osanud enda kõrval meest hoida, kuigi abielluma suutis mehe meelitada. Ma kuulen juba kiibitsejate võidukaid sosinaid: Kindlasti meelitas mehe mingi salatrikiga abielluma! Tite tegi ka selleks, et meest ketis hoida, aga ei läinud läbi! Elas mehe kulul, muidusööja! Laiskvorst ka, isegi õppida ei viitsinud.

Ma ei taha olla see naine, kellest niimoodi arvatakse. Aga ma olen siiski… Keegi ju ei näe, milliseid pingutusi ma olen teinud selleks, et mu pereelu oleks õnnelik ja et mehel ei oleks põhjust ära minna.

Mul on häbi olla 25aastaselt lahutatud.