Eakas ema: mind peetakse küll mõnikord oma lapse vanaemaks, kuid sellegipoolest ei kahetse ma midagi

 (115)
Eakas ema: mind peetakse küll mõnikord oma lapse vanaemaks, kuid sellegipoolest ei kahetse ma midagi
Pilt on illustreerivFreeImages/Stacy Brumley

Naistekaga võttis ühendust kolme lapse ema, kes sünnitas oma viimase lapse 43aastasena ega arva, et see oleks liiga kõrge vanus lapse sünnitamiseks. Tema arust polegi üldse teiste asi öelda, millal keegi peaks või ei peaks oma lapsed saama.

Kirjutan teile sellepärast, et minu arust on nii tobe, kuidas võetakse naiste kallal, kes juba küpsemas eas sünnitavad. Kui lapse isa on naisest veelgi vanem, hakatakse veel topelt oma nina teiste asjadesse toppima. Näiteks ka meie presidendipaari lapseootus on saanud negatiivset tähelepanu — minu meelest on see inimestest tohutult inetu.

Mina sain kaks last 20ndate esimeses pooles ja arvasin, et kahe lapsega ma jäängi. Mees arvas samuti nii, ta on minust 15 aastat vanem ka ja eelmisest abielust oli tal juba üks laps olemas. Siiski otsustasime mehega täpselt minu 40. sünnipäeval, et proovime saada pesamuna. Aega see rasedaks jäämine võttis, aga vahetult enne, kui sain 43 aastat vanaks, saime positiivse uudise, et olen rase.

Eks muidugi mõtlesin ka mina sellele, et olen ju nii vana, kui laps kooli läheb ja kui ta kooli lõpetab, olen juba pensionär. Mehel oli olukord veelgi hullem — tema oli pensionär juba siis, kui tütar esimesse klassi läks.

Eelmisel aastal lõpetas meie tütar gümnaasiumi. Lõpuaktusel pidas mind jälle keegi tema vanaemaks, aga ma olen sellega juba harjunud. Mees teeb juba sellist nalja, et kui arvatakse, et ta on vanaisa, siis tema ütleb, et ta pole vanaisa, vaid “vana isa”. Ka tütrega oleme oma vanuse teemal rääkinud ja tema ei tee sellest küll mingit probleemi. Kui ongi nii, et me oma lapselapsi ei näe, siis näevad neid teised lähedased, meil on väga suur suguvõsa ja omavahelised suhted on soojad.

Seotud lood:

Kui me ise ja me tütar meie vanusest probleemi ei tee, ei tohiks keegi tulla ütlema, et nende arust on meie otsused valed. Ma ei kujuta ettegi, kui oleksime kuulanud nn ühiskonna arvamust ja raseduse näiteks katkestanud. Üks suurepärane inimene oleks sündimata jäänud ja mille pärast? Mingite suvaliste inimeste suvaliste tõekspidamiste pärast.

Inimesed, elage nii, nagu te ise soovite ja ärge laske teiste arvamusel ennast mõjutada! Või nagu öeldi vanasti — las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi!

Meie arvates õige jutt! Või tahab keegi siiski haukuda?