Eesti mees, miks sa ei aita, kui näed, et keegi vajab abi või on suisa ohtlikus olukorras?

 (96)
Kesklinnas
KesklinnasFoto: Ilmar Saabas

Liigun iga päev pealinnas beebivankriga ringi ja märkan, kuidas teised ei märka. Eelkõige tahaksin küsida eesti keelt kõnelevatelt meestelt — miks te ei aita, kui näete, et abi vajatakse?

Minu enda suurim mure on hetkel ühistransport ja erinevate asutuste ustest sisse ja välja pääsemine. Üheksal juhul kümnest ei ole keegi appi tõttamas, kui ma õnnetu näoga bussipeatuses seisan ja neid hirmkõrgeid busse vaatan. Peatuses seisvad mehed keeravad pea ära, lähevad teisest uksest või mis kõige hullem-halenaljakam: trügivad ise hästi kiiresti esimesena sisse ja istuvad esimesele vabale kohale. Pole nende asi, et üks pisike naine omal hiigelsuurt käru tõstes naba paigast venitab. Kui keegi juhtubki aitama, on see tavaliselt kas naine või vene keelt kõnelev mees. Mina olen muidugi julge ja võtan ise meestel varrukast kinni ning palun abi. Suhtumine, mis sealt tuleb, erilist julgust muidugi ei sisesta, sest tavaliselt heidetakse vihane või tülpinud pilk stiilis „on sul vaja tülitada mind praegu vää?!“. Mind see ei morjenda, aga tean emasid, kes ei julgegi enam abi paluda ja sõidavad pigem taksodega või ootavad neid madalaid busse nagu hinge õnnistust („tore“ muidugi, et neid ainult kord tunnis sõidab!). Ka bussis sees pole olukord parem. Olen saanud sõimata, sest palun inimestel käru koha pealt eest ära astuda. Tihti õiendatakse omavahel, et mida ta (siis mina) ronib siia oma suure käruga ruumi võtma, sõitku õues! Ja mõnikord on selline tunne, et jäängi bussi sisse, sest kõigil teistel on vaja enne mind välja saada ning kärmelt vehkat teha enne, kui ma jälle julgen paluda kellegi abi, et raske vanker välja tõsta. Need viimased olukorrad kehtivad muidugi nii meeste kui naiste kohta, ei diskrimineeri siin.

Seotud lood:

Teine asi, mis mind tõsiselt häirib, on viisakuse puudumine uksest sisenemisel-väljumisel. Sa pargid oma auto invakohale või uksele hästi lähedale ja jooksed poeuksest sisse nii, et see, kes pärast sind tuleb, võib uksega vastu vahtimist saada. No misasja?! Üliharva juhtub, et mõni mees, kes minuga samal ajal uksest välja minna tahab, hoiab mulle ust lahti, et ma käruga läbi mahuks. Pole ju teab mis keeruline žest, aga meie mehed kahjuks ei oska või ei viitsi.

Näiteid võin tuua veel. Ei aidata memmekestel bussipeatustes graafikut lugeda ega pakuta bussis istet. Kui koolilapsel kukub kinnas või võti maha, siis lähevad mehed mööda nagu seisvast postist, ei tee märkamagi, selle asemel, et lapsele kaotatud asi tagasi anda. Poes trügitakse julmalt vahele ega tehta märkamagi, et see, kellest nad mööda tuhisevad, on väikelapsega ema või vanainimene, kellel on väga palju raskem pikalt järjekorras seista.

Kõige hullem on asi siis, kui olukord on eluohtlik või vähemalt tervisele ohtlik. Lugedes mõni päev tagasi ühe tuntud blogija lugu sellest, kuidas tema bussis võõra lapse kaitseks välja astus ja bussis viibivad ja olukorra tunnistajaks olnud mehed sujuvalt aknast välja vaatasid, tuli see kõik mulle väga tuttav ette. Olen ise olnud olukorras keset tänavat, kus mind tuli tülitama täiesti „pilves“ narkomaan. Ta muutus agressiivseks, kui ma temaga vestelda ei soovinud ja oleks mulle kallale tulnud, kui ma poleks ise üle tee saanud joosta. Kõige kummalisemaks tegi selle situatsiooni see, et see peaaegu kallaletung toimus bussipeatuses, kus oli peale minu veel umbes 10 inimest, pooled neist mehed. Sõbrannad pidid pubis kahekesi ise mingi agressiivse purupurjus jorsiga hakkama saama, kui kõrvallauas istuvad 6 noormeest huvitatult jälgisid, naersid ega teinud katsetki tütarlastele appi tulla.

Minu küsimus eesti meestele ongi — miks te ei tule appi, kui näete, et kellelegi tehakse liiga või keegi vajab abi? Kui abi vajaks teie naine, õde, ema või tütar, kas siis oleksite sama ükskõiksed?