Eesti mees palub abi: ühe intsidendi pärast ei ole ma suutnud viimased 30 aastat oma sünnipäeva pidada

See oli esimene ja viimane sünnipäeva tähistamine mu elus. Ma olin seitsmeaastane ja vaatasin nukralt ringi toas, mis oli kaunistatud õhupallidega ning laua peal olid sünnipäevasöögid, kuid ühtegi külalist polnud.

"Mu perekond on üritanud mind veenda viimased 30 aastat oma sünnipäeva pidama. Kuid ma olen kõik need aastad keeldunud. Mina ei saa aru, miks on inimestel huvi oma sünnipäeva pidada. Ma ei ole väga väikesest peale tahtnud seda teha, kuid mu ema suutis mind ära rääkida, et ma ikkagi peaksin oma sünnipäeva, kui saan seitsmeaastaseks.

Ma olin vastumeelselt nõus. Mul oli küll sõpru, ja kuna mu sünnipäev on suvel, mil veetsime enamuse ajast oma suvilas, oli seal lapsi palju. Tegime emaga kutsed ja jagasin need sõpradele laiali. Peopäeval ootasin külalisi. Ja jäingi ootama. Mitte keegi ei tulnud, ehkki keegi neist ei olnud mulle seda teada andnud.

Peale seda otsustasin, et mina enam sünnipäevi oma elus pidada ei taha. See võib tunduda mõistmatuna, et nii vana mees ja ikka ei saa ühest oma lapsepõlvetraumast üle? Mina isiklikult arvan, et olen sellest niinimetatud traumast juba ammu üle saanud. Ma ei tahtnud enne seda intsidenti oma sünnipäeva pidada ega taha seda ka nüüd.

Kuid mu perekond ei kavatsegi sellest aru saada ja iga aastaga nende pealekäimine süveneb. Nad ei pea millekski minu soovi, et tahan omaenda päeval üksinda olla ja teha midagi, mis mulle meeldib. Nad ikkagi tulevad tordi ja kingitustega, mida ma ei ole palunud, mulle külla ning ma ei saa omaette olla."

Kuidas teha neile selgeks, et ma tõesti ei taha oma sünnipäeva tähistada?