"Viimasel ajal on mind häirima hakanud üks ebameeldiv omaduste kombinatsioon oma naise juures ja lihtsalt tunnen, et pean auru välja laskma. Eks oleks huvitav ka teiste arvamust kuulda. Asja juurde — naine on paari aasta jooksul muutunud ökohulluks.

Vaatab mingeid oma Youtube kanaleid, harrastab minimalismi ja zero-waste’i, vahetab järjepanu tarbetooteid mingite ökomate alternatiivide vastu (mis loomulikult ei tööta võrreldavalt, on ju ikka vahe sees, kas pesed nõusid Fairyga või mingi ökolakkega mis ei suuda paari minuti nühkimisegi järel panni käe all puhtusest kriuksuma panna!) ja üleüldse muretseb planeedi käekäigu pärast nagu pöörane. Iseenesest poleks ju midagi hullu selles, kui tema otsused ja seisukohad alluksid ratsionaalsele kriitikale. Kahjuks ei suuda ta mingisugustki kriitikat oma ökoseisukohtade osas vastu võtta.

Juhtumisi satub poekraami sekka kilekotike — saavad kõik, mina, sugulased, isegi tema enda lihane ema. Võid talle ju seletada, et kuule, see on tilluke kilekott, Indias ja Hiinas kallatakse kalluritega plast- ja kileprügi jõgedesse, mida see kilekotike siin täpselt muudab? Mine Indiasse ja ütle seal, et kui te seda kallurdamist ei lõpeta, siis sa röögid nende peale kurja häälega. Isegi kui ühe kalluritäie saab nii peatatud, on see ikka rohkem kui 20 aastat sugulaste peale pahandamist saavutab.

Teine juhus oli hiljuti, kus tuli välja teatega, et naised võiksid üleüldse lõpetada laste saamise, sest maailm lõppeb ära selleks ajaks. Mata maha oma lootus saada kunagi vanaisaks! Planeet kõiki nagunii toita ei jõua! No tule taevas appi. Seda juttu räägiti juba 1970ndatel isegi päris tõsiste teadlaste poolt, sii kui populatsioon oli alles 5 miljardit, et 7 miljardit inimest tähendab kõigile planeedi elanikele näljasurma.

Meil on see number juba ammu ületatud, aga kas näljasurm tuli? Poes ringi vaadates ja inimeste vööümbermõõte tsekkides ütleks, et nälga nagu ei paista, keskmiselt on inimesi kõvasti rohkem ja söövad ka rohkem, aga poodides ikka jagub toidukaupa küllaga.

Proovid siis ökohullule selgitada, et helged pead on aru saanud, et populatsioonikasvu pidurdab ainult see, kui inimesed saavad jõukamaks, sest mida jõukamad nad on, seda vähem neil on lapsi. Vaata ringi veidi. Ainsad, kes teevad rohkem kui 2.1 last keskmiselt, on sõna otseses mõttes planeedi kõige vaesemad rahvad. Ja ka neil läheb see lapsetreimise tuhin üle niipea kui elujärg paraneb.

Lapsed on ülivaeste vanemate ainus lootus kindlustatud vanaduspõlvele. Kui vanaduspõlv niigi roosiline paistab, pole vaja seda seemet seal enam kühvliga ahju küpsema ajada. Väga targad populatsiooniteadlased ütlevad, et tipp saabub 9 miljardi juures ja seejärel algab hoopis populatsiooni kahanemine. Ilmselt seetõttu, et teatud elustandardist alates tabab kõiki naisi säärane ökohullus.

Seda viimast ma valjult välja ei öelnud muidugi, aga statistiliselt on see tõsi ühiskonna kohta tervikuna, alates 3500 USD aastasissetulekust inimese kohta avastatakse puhta keskkonna olulisus. Siis, kui enam ei pea muretsema, et kas homme lapsed surevad nälga, parasiitidesse või õigeaegse vaktsiiniga totaalselt ennetatava juhusliku haiguse kätte, või on Suur Jumal armuline see päev.

Sellest hoolimata järgnes tiraad, kuidas ma ei toeta tema eesmärke üldse, ainult kritiseerin. Et kuidas iga kord kui ta minuga sääraseid teemasid arutada soovib, läheb nii. Mille peale mul tekkis küsimus, et kuidas see (muide, kahekordse kõrgharidusega!) ökohull arvab, et normaalne inimene oma seisukohti kujundama peaks?

Mingite hardalt keskonna üle värisevate luudade järgi Youtubest ja Facebookist, kes muretsevad, et mesi pole vegan ja et söega peaks hambaid pesema? Või maailmatunnustatud teadlaste?! Tahaks küsida, et mida sa seal ülikoolis tegid kõik need aastad, kui teaduslik meetod sulle külge ei hakanud? Kas õppejõud ei tutvustanud allikakriitilist lähenemist? Halloo, naised, seal veidrates Facebooki gruppides, olete üldse kuulnud sellest?

Selle sisu on, et kui sul on ühel käel suvaline inimene Californiast või Tahkurannast ja teisel käel professionaalne tunnustatud erialaekspert, ja nende arvamused lahknevad, siis tuleb usaldada eksperti. Seda olete kuulnud, mida hambaarstid ütlevad nende kohta, kes on söega oma hambad on ära rikkunud? Kuidas esiteks seal pole fluori, mis baktereid tapaks, ehk null kaitset aukude vastu, ja teiseks süsi on abrasiivne ja te nühite oma hambakaelad permanentselt tundlikeks?

Aga millele mõtlevad ökohullud — pole tuubi, järelikult pole plastikprügi, sütt saab ise looduslikult teha, mesilased ja kalad ei kannata, vinks-vonks-vegan värk! Ei pea enam öösel salaja prügi välja viima, sest kõrvalkorteri naabrinaine on sama ökohull ja kukub muidu sisimas, ent ometi näost nähtavalt sisimas hinnanguid jagama. Tõesti väga vegan kui pärast isegi õuna süüa ei kannata, sest hambad valutavad põrgulikult iga kord, kui happeline asi satub vastu tundlikku hambakaela.

Aga jumala eest, katsu sa ainult seda mainida. Ökohull tõmbab kohe sae käima, kuri nägu tuleb ette, ta on avastanud oma siseringi grupi loodusliku vaenlase number üks — keskealine Eesti mees, kes ajab loogilist ja teaduslikult põhjendatud juttu, mis lükkab paari viitega ümber tohutu feissbuuki kanakarja kuude kaupa kokkuklapitatud konsensuse! Hea kui ta sind veel sinna gruppi üles ei anna — minu mees on selline jobu ikka, kuidas teil on, kuidas kasvatate ja karistate…"

Noh, kuidas teie peres siis on, kallid kaasmaalased? Kuidas sellist naist mõistuse juurde tuua? Kirjutage alla kommentaaridesse, ma näitan naisele, kui tal vähe selgem hetk satub.