Proovid siis ökohullule selgitada, et helged pead on aru saanud, et populatsioonikasvu pidurdab ainult see, kui inimesed saavad jõukamaks, sest mida jõukamad nad on, seda vähem neil on lapsi. Vaata ringi veidi. Ainsad, kes teevad rohkem kui 2.1 last keskmiselt, on sõna otseses mõttes planeedi kõige vaesemad rahvad. Ja ka neil läheb see lapsetreimise tuhin üle niipea kui elujärg paraneb.
Lapsed on ülivaeste vanemate ainus lootus kindlustatud vanaduspõlvele. Kui vanaduspõlv niigi roosiline paistab, pole vaja seda seemet seal enam kühvliga ahju küpsema ajada. Väga targad populatsiooniteadlased ütlevad, et tipp saabub 9 miljardi juures ja seejärel algab hoopis populatsiooni kahanemine. Ilmselt seetõttu, et teatud elustandardist alates tabab kõiki naisi säärane ökohullus.
Seda viimast ma valjult välja ei öelnud muidugi, aga statistiliselt on see tõsi ühiskonna kohta tervikuna, alates 3500 USD aastasissetulekust inimese kohta avastatakse puhta keskkonna olulisus. Siis, kui enam ei pea muretsema, et kas homme lapsed surevad nälga, parasiitidesse või õigeaegse vaktsiiniga totaalselt ennetatava juhusliku haiguse kätte, või on Suur Jumal armuline see päev.
Sellest hoolimata järgnes tiraad, kuidas ma ei toeta tema eesmärke üldse, ainult kritiseerin. Et kuidas iga kord kui ta minuga sääraseid teemasid arutada soovib, läheb nii. Mille peale mul tekkis küsimus, et kuidas see (muide, kahekordse kõrgharidusega!) ökohull arvab, et normaalne inimene oma seisukohti kujundama peaks?
Mingite hardalt keskonna üle värisevate luudade järgi Youtubest ja Facebookist, kes muretsevad, et mesi pole vegan ja et söega peaks hambaid pesema? Või maailmatunnustatud teadlaste?! Tahaks küsida, et mida sa seal ülikoolis tegid kõik need aastad, kui teaduslik meetod sulle külge ei hakanud? Kas õppejõud ei tutvustanud allikakriitilist lähenemist? Halloo, naised, seal veidrates Facebooki gruppides, olete üldse kuulnud sellest?