Eesti naine räägib: otsustasin oma mehe naljade üle naerma hakata, sest see tundus lõbusam kui vihastamine

 (1)
Eesti naine räägib: otsustasin oma mehe naljade üle naerma hakata, sest see tundus lõbusam kui vihastamine
Foto: Shutterstock

Kunagi vallalisena tegin endale nimekirja omadustest, mida oma mehe puhul näha tahaksin. Üks nimekirjapunkt nägi ette ka head intelligentset huumorimeelt või midagi sarnast, aga see oli paraku üks väheseid punkte, mis mu tulevase abikaasa puhul täppi ei läinud.

Ta polnud selline intelligentse nalja tegija, kuhu võiks liigituda keeleteemalised naljad, sarkastilised naljad, tõsise näoga jamaajamise naljad ja muu sarnane. Ta on vastand, lausa sel määral, et ta oma siira ja puhtsüdamliku loomuga ei saa sellistest naljadest arugi. Tema enda naljad on aga seda tüüpi, mis minusugust naist pigem närvi ajasid. Kuni ma sain aru, et naljast arusaamine ja selle üle naermine on suuresti valiku ja otsuse küsimus. Miks ma peaks nalja peale närvi minema üldse? Teine tahab ju nalja tehes head, miks mitte naerda.

Minu mehe naljad on vast sellised üsna tüüpilised meestenaljad: jaburad, loogikavabad ning neid võiks iseloomustada ehk mõistega „hamburgerinaljad“ ja seda isegi otseses mõttes. Kui me alles käisime, siis kord tulid teemaks pulmad ja ma tegin juttu sellest, et pulmas peaks kindlasti olema piisavalt süüa, mitte nii, nagu olen vahel kuulnud, et pärast pulmi lähevad külalised hamburgerit ostma. Minu kallis ütles selle peale rõõmsalt, et milline tore idee: panna pulmas üles hamburgeriputka, kus külalised saavad ise süüa osta, kulub raha ka vähem.

Seotud lood:

Kuidas ma tookord vihastasin! Nüüd tagantjärele tundub see väga hea nali, siis ma tõlgendasin seda väga mustades toonides: et ta ei võta teemat üldse tõsiselt, temaga ei saa üldse asju arutada ja muud sarnast. Pulm tundus ka liiga püha teema, et selle kulul nalja teha. Tagantjärele olen hakanud mõtlema, mida tema tookord võis tunda: pulm ning sellega seotud ootused ja kulutused on mehe jaoks kindlasti stressirikas. Nalja visata on üks võimalus auru välja lasta, pinget maandada. Aastate jooksul olen aru saanud, et ta kipubki sageli nalja viskama siis, kui on pinges või ei oska kuidagi olla, midagi öelda. Huumor ongi nendel hetkedel iseenesest ju kohane abiline.

Ma ei mäleta, millal see murdepunkt oli, et mind tema naljad enam ei vihastanud, vaid ma hoopis kaasa naersin, aga igal juhul on see minu võit, kui suudan rõõmu tunda võimalikult laiast spektrist huumorist. Eks mul on ju alati võimalus nüüdki iga kord, kui nalja kuulen, mõelda „nõme nali“ või muiata-kaasa naerda. See on üks nendest igapäevastest väikestest valikutest, millest kokku tuleb suhe ja elu sellisena, nagu need on. Armastuses on palju asju, mis meie taluvus- ja meeldivuspiire avardavad, see annab meile võimaluse ka inimesena paremaks muutuda.