Eesti sünnipäeva eel: mul on äärmiselt hea meel, et meil on karge ja sirgeseljaline president, kes ei paindu ega lömita
Võib-olla peaks hoopis kurtma? Vingumine on hoopis populaarsem. Hädaldamine, kirumine ja kannatamine on eestlase rahvussport. Samuti arvan ma, et eestlane pole mingi elitaarne rahvus, keda peaks iga hinnaga säilitama ja ülistama. Kõik meie praegu nii pjedestaalile seatud rahvuslikud väärtused on ju mujalt tulnud. Õige eestlane on ikka laulupeousku, teadmata, et laulupeotraditsioon tuli meile baltisakaslaste kaudu. Paljud oluliseks peetud laulud, raamatud ja kombed on samuti otsesed Saksa laenud. Me oleme oma kultuuri rajanud võõrastele alustele ning selle tunnistamise ning sellega leppimise asemel taovad rahvuslased käega rinnale ning tõukavad kõike uut võõrast eemale. Kui paljud neist rahvuslastest tegelikkuses laulupeol käinud on? Või tantsupeol tantsinud? Oskavad nad üldse hümni sõnu? Või labajalasammu? Mul on kange tahtmine iga „kui on must, siis näita ust“ karjujat saata keeletesti tegema või panna peast rahvalaule laulma. See ei tähenda, et minagi sooviksin elada maal, kus vägivaldsed gängid põletavad linnaosasid maha, pidevalt toimuvad rahutused ja ohutunne on laes. Meil on niigi omad kriminaalsed jõugud, eestlased vägistavad, petavad, varastavad, laamendavad täpselt samamoodi. Inimene peab praegugi oma tervise ja vara pärast muretsema. Ja see pole riigi või rahvuse süü, sitapäid on igal pool. Enda omad on lihtsalt natuke omasemad kui võõrad. Ja samuti on väikese rahvaarvu hulgas neid vähem, kuigi protsent on üldkokkuvõttes sama. Loomulik, et suurte rahvuste seast paistavad tõprad paremini välja, sest tõbrikute norm on vaja täis saada, protsent nõuab.
Aga ikkagi olen uhke meie riigi üle, et me pole maailma hädadele selga pööranud. Et me õpime näiteks Rootsi vigadest ning püüame siin paremini selekteerida ja karmimad olla, siiski inimlikuks jäädes. Et me ei ehita Trumpi ideaali järgi enda ning muu maailma vahele müüre. Kas ja kuidas see välja tuleb, on iseasi. Eestlastest sõjapõgenikke on paljudes riikides vastu võetud ja hästi koheldud. Praegugi on meid mööda maailma hulganisti laiali, kuigi baltlaste maine ei ole paljudes kohtades hea. Ma olen uhke, et meil on võimalus minna, õppida, töötada, oma elu mujal luua ning pakkuda seda võimalust ka neile, kes tahavad sama Eestis teha.
Mul on äärmiselt hea meel, et meil on karge ja sirgeseljaline (nais)president, kes julgeb olla tema ise ning kes ei paindu ega lömita. Ei pea õigeks kirikusse minna või paljude iidoleid kummardada — ei teegi seda! Julgeb tunnistada, et ka tema vajab puhkust. Julgeb kanda seda, mida talle meeldib ja mitte minna kaasa populaarsuse võidujooksus. Olen kuulnud palju kurtmist, et Kaljulaid jääb kaugeks ja külmaks ning pole mitte kuidagi „nende president“. Aga „nende“ presidenti ei saagi olla, sest absoluutselt igaühe kohta on midagi vinguda ja õiendada. Kes on spekulant, kes perevägivaldur, kes liiga võõras, kes liiga vanamoeline, kes piinlikult seniilne, kes liiga vabameelne, kes üldse ebameeldiv. Mina sirgeseljalise naise ja emana tunnen, et mind esindab just samasugune inimene ja ma olen selle üle iga päev uhke.
Ma olen õnnelik, et rahvas hakkab julgema kõvemat häält teha ning oma arvamusi ka mujal kui anonüümsetes kommentaarides välja ütlema. Jah, ma ei nõustu paljude arvamusega ja mõned neist on lausa idiootsed ning kuritegelikud, aga vähemalt teevad nad seda oma nime ja näoga. Ma tunnen heameelt, et meil on võimalus ja vabadus olla avalikult räuskav lollpea ning meid ei tsenseerita, kuni see vabadus ei riiva kellegi teise õigusi. Sõnavabadus ja oma väljaütlemiste eest vastutamine on ikka veel mõisted, mille erinevusest paljud aru ei saa, aga me liigume sinnapoole. Kui ka õiendatakse, et rahva hääl ei lähe „nendele seal“ korda, siis on mul siiski tunne, et me liigume avatuma ühiskonna poole, kus erinevate huvigruppide esindajatel on suuremad võimalused midagi ära teha ning tavainimese hääl on saab üha olulisemaks. Ma olen õnnelik, et igaühel on põhimõtteliselt vabadus ja võimalus midagi iseenda heaks ära teha, kuigi sotsiaalsed abinõud on veel kehvakesed ning läbimõtlemata.
Kitsaskohti on palju. Meil on tohutult asju vaja ära teha, et saada heaoluriigiks, kus ka väetil oleks võimalikult mõnus ning turvaline elada. Meil on nii palju vana, millest lahti lasta ja lollusi, mida vältida. Ja samuti nii palju väärtusi ning rikkusi, mida me pole veel osanud ära kasutada ning tunnustada. Aga ma olen veendunud, et samm-sammu haaval suudame me sinnapoole liikuda, jäädes seejuures siiski inimlikeks.
Palju õnne meile kõigile Vabariigi aastapäevaks!
