Eestlanna kogemus: koroonaviiruse ja koduse isolatsiooni tõttu on mu peresuhted oluliselt paranenud
“Minu peresuhted pole kunagi eriti head olnud. Vanavanemaid olen harjunud nägema kord-kaks aastas, sünnipäevade ja jõulude ajal. Oma lahutatud vanemaid küll veidi tihedamini, aga siiski pigem tagasihoidlikult üks kord kuus, kui sedagi. Nii lihtsalt kuidagi on läinud.
Aga nüüd, kus ma olen kolm nädalat olnud kodukontoris ja korralikus sotsiaalses isolatsioonis, mõtlesin ma, et nüüd on täiuslik aeg hakata lõpuks peresuhteid parandama. Võtsin asja kohe kätte — helistasin läbi kõik pereliikmed, küsides siira huviga, kuidas neil läheb. Kuulasin neid päriselt ega hakanud kohe, kui keegi veidikene heietama kukkus, vabandama, et üks kiire tööasi tuli vahele ja ma pean nüüd minema. Umbes nädal aega hoidsin ise initsiatiivi ja viimased kaks nädalat on toimunud suur muutus — ka minuga võetakse ühendust.
Telefonikõned vanaemade, tädide ja onudega on saanud pea igapäevaseks. Ka oleme emaga teinud videokõnesid. See on nii tore! Ootan lausa pikisilmi tööpäeva lõppu, et jälle kellelegi helistada. Väga paljudes peredes on selline suhtlemine normaalne ja alati nii olnud, aga tean ka peresid, kus üldse huvi ei tunta. Nüüd on just hea aeg selleks. Ma olen nii rahul, et ohjad enda kätte haarasin. Mul on tekkinud tõeline peretunne ja annan endast kõik, et huvi tundmine ja pidev suhtlus jätkuksid ka peale koroonaviiruse lõppu. Soovitan teha seda ka kõigil teistel, kelle peresuhted ei ole kiita."
