Eestlanna küsib: kas naine peabki tõesti olema madalapalgaline või töötu sünnitusmasin?

Hiljuti avaldasime ühe lastetu eestlanna pihtimuse, kus ta tunnistas, et temas tekitab õudu naise ülim kohus sünnitada lapsi. Selle peale kirjutas meile üks lugeja ka enda loo.

"Teatud mõttes tean, mida see naine tunneb. Tema saaks lapsi, mina aga ei saa. Kuigi jaa, ega mindki senimaani segab see suutmissurve, et tingimata peab olema laps.

Kuid mina olen pähe võtnud kindlalt, et üksikema ma olla ei soovi. Teades iseennast ja oma migreeni, siis esimesed 2-3 eluaastat lapsega oleksid täielik põrgu ja peavalu.

Vaadates naabrite pealt, kes 2-3 lapse kõrvalt lausa iga päev suvalistel aegadel koristusfirmas tööl käivad, olen õnnelik, et sellist elu ei valinud. Mõlemad naised on kõrgharidusega, aga kahjuks sellest ei piisa. Tean, et nad on üritanud kuhugi normaalsemasse kohta tööle saada, kuid põhjuseks tuuakse ikka ja jälle lapsed. Kas tõesti naine peabki olema madalapalgaline või töötu sünnitusmasin?

Inimesed võiksid teiste otsust austada, kuid millegipärast on sellega kehvasti. Üks mitmelapseline isegi ütles mulle: "Kuna sa arvatavasti lapsi ei saa, siis milleks sulle mees?"

Aga, kas siis armastust ja hellust ka ei tohi enam kogeda? Ja see, et mu üks munasari ei tööta, ei tähenda et teine kasutu oleks. Võib-olla kunagi, aga samas suhteid ma keeldun otsimast. Üksi olla ei taha, aga tutvumisportaale ja ööklubisid vihkan. Võib-olla on mul meestele liiga kõrged nõudmised, aga suvalise klubitörlepiga ma kokku elada ei kavatse."