Elu palgapäevast palgapäevani: teenin Eesti keskmisest kõrgemat palka. Aga sääste mul pole ja raha on pidevalt otsas

 (85)
Elu palgapäevast palgapäevani: teenin Eesti keskmisest kõrgemat palka. Aga sääste mul pole ja raha on pidevalt otsas
Panthermedia, Scanpix

Oma 30ndal sünnipäeval sain aru, mis on mu suurim probleem. See, et olen ikka veel vallaline? Vale vastus, sellega suudan elada. Mind häirib kõige enam hoopis see, et mu elu kulgebki palgapäevast palgapäevani. Ma ei suuda kunagi säästa ja kuu lõpus keeldun pangaarvet vaatamas, sest seal polegi midagi vaadata.

Laene pole, aga sääste ka mitte

Üürin Tallinnas üksi korterit. Pangalaene mul pole, autoliisingut ka mitte. Teenin Eesti keskmisest kõrgemat palka. Aga sääste mul pole ja raha on pidevalt otsas. Kuhu ta küll kaob? Kord pidin kuu lõpus isegi oma emalt raha laenama, et saaks hambavalu pärast hambaarsti juurde minna. Ai, see oli piinlik.

30ndal sünnipäeval otsustasin, et nii jätkata ei saa. Variante oli kolm.

A) Leian viimaks selle printsi valge limusiiniga, kes minuga abiellub ja mind ülal peab. Kui oma noorustähtaja ületan, ootan hetke, mil ta mind petab ja kühveldan lahutusega pensionifondi kokku.

B) Saadan praeguse töö põrgu ja leian koha, kus palganumber kordades suurem. Kõik tööandjad ju otsivad naisi, kes tahavad palgalõhet murda!

C) Võtan julguse kokku ja vaatan, mis tarbetute asjade peale ma ikkagi kulutan. Kohutav tõetund ehk kulude tunnistamine.

Riided, kohvikud ja taksosõit neelasid mu raha

Seotud lood:

Kaks esimest varianti näivad ohutumad, kuid andsin siiski kolmandale variandile võimalusele. Hakkasin kulusid üles kirjutama. Paari kuuga sai selgeks, kuhu mu raha kaob. Tüüpiline lõuna: läheks teeks väikese pausi selles toredas kohvikus. Tüüpiline õhtu: väike vein sõbrannadega selles uues lounge’is ei teeks paha.

Kuus kogunes mul väga suur summa, mis läks välja söömise ja muidu sotsialiseerumise peale. Ma ei räägi sajas eurost, rohkemastki veel.

Riided. Kui suure osa sinu riidekapist võtavad hilbud, mida sa pole eales kandnud? Või kandnud heal juhul 1-2 korda? Mul taolisi hilpe jagub. Miks mul oli vaja Jack Sparrow pildiga retuuse, nelja tuhmhalli kampsunit, liiga väikeseid kingi ja liiga suurt mantlit… Nüüd uuesti selle mantliga peegli ees seistes mõtlesin, kas seda üldse korralikult selga proovisin või pimestas mind firmamärk ja kena värv.

Hakkasin mõtlema ka kodukulude peale. Kui talvel on külm, haaran esimese asjana puhuri. Tuled põlevad, kuidas juhtub. Ma ei tea täpselt, kui palju sealt võiks säästa, aga kindlasti saab.

Taksosõitudest ma parem rääkima ei hakkagi.

Müstika: raha kaob ikka

Kulude nägemine masendas. Lõpetasin pideva ülesmärkimise ära ja üritasin järgida loogilist: vähem tarbetut kulutamist! Paar kuud läkski paremini ja raha jäi üle. Selle arvel sain suvel isegi reisimas käia. Aga läksid veel mõned kuud ja nüüd on seis sama, mis oli sel 30ndal sünnipäeval, kui mõtlesin, et kuhu küll raha kaob… Taksoga sõidan vähem, väljas lõunastamise peale kulutan vähem, aga ikka kaob raha käest. Müstika. Jäängi vist igaveseks palgapäevast palgapäevani kulgevaks tööliseks.

Lugu ilmus esimest korda Naistekas 2016. aasta maikuus.