Ei, kulla kutsu“emmed“ — kui teil lapsi ei ole, siis ei ole teil absoluutselt mitte mingit alust ega õigust hakata kaasa rääkima teemal “mul on lapsega raske”. Sest teil ei ole raske. Teil on KOER, kes ei ole inimene ja tema võtmine, kasvatamine, kulud ja ülalpidamine ei ole mitte mingil määral võrreldav imiku või väikelapsega kaasnevate kulutuste ja probleemidega. Need ei ole üks ja seesama!

Koer ei ole beebi ja koer ei ole laps ja ma päriselt ka ei taha enam mitte kunagi kuulda mingit juttu a la “issand, ma mõtlesin, et ma lähen hulluks, kui koer öösel kaks korda haugatas, nagu beebi oleks majas, öö läbi magamata nii raske!” Tõesti on sul ülbust rääkida seda juttu värskele emale, kes on kuid järjest igal ööl maganud maksimaalselt tunni kaupa korraga, kelle nibud on veriseks imetud ja kes ei saa veel sünnitusest saadud rebendite tõttu korralikult istuda?

Või mingi arusaamatu “mu kutsikas on nii armas, ta on minu beebi, temaga on nii palju tegemist, ma olen nüüd ema.” Ee… ei, sa ei ole ema, sa ei ole seda kutsikat sünnitanud, sa oled tema kasvataja ja hooldaja ja kui ta sulle närvidele käib, siis sa paned ta teise tuppa kinni ja teda ei ole enam su silma all. Või saadad õue või paned puuri. Suva. Sul on sada võimalust ta vaigistamiseks, sest sa oled inimene ja tema on koer. Koer, saad aru? Mitte inimene.

Jumala labane on hakata oma lapsega haiglas viibimisest rääkivale emale vahele segama, et “omg, jaa, mu kutsu ka näris täna telekapuldi katki!” See ei ole seesama mis haigele lapsele kiirabi kutsumine ja tema elu pärast muretsemisest lolliks minemine. Olen suur loomasõber, aga kuskilt ikka läheb piir — kui koer närib puldi katki ja neelab mingi väikse plastikutüki alla, ei juhtu midagi. Või kui juhtub — no võtad uue koera, koerad tulevad ja lähevad, elu jooksul on neid sul 10 tükki ilmselt. Lapsega haiglasse sattumine… no ei ole ju võrdlusmaterjal, lihtsalt ei ole?!

Nii et palun, lõpetage. Loomad on loomad. Lapsed on lapsed. Nad ei ole võrdsed isegi mitte kõige väiksemal levelil.