Ema pahandab: see, et su laps on väike, ei anna talle õigust mänguväljakul teisi segada, lõhkuda ja märatseda
Näiteks. Üks laps mängib liivakastis, teeb suure vaimustusega liivakooke ja segab liivavormis emmele “putru”. Tuleb teine laps, väikene, umbes pooleteiseaastane, alles jalad alla saanud, ning lõhub kõik suurema lapse tehtud koogikesed ära ja hakkab liivavormi käest ära kiskuma. Suurem ütleb: ära sega mind, mina mängin siin, palun mine ära. Väiksem lõhub rahumeeli edasi, sest see on see, mida nii väikesed teevadki ja nad ei oskagi paremini. Suurem vahetab asukohta, läheb eemale, aga pisike vudib järele ja segab edasi. Pisipõnni ema vaatab heldinult kõrvalt: no küll on armas, minu laps mängib liivakastis teiste lastega… märkamata, et teisel lapsel on tema põnni hävitustöö tõttu pisarad silmas ja ta annab endast parima, et tüütust segajast lahti saada. Kuna kolmeaastasel veel ei ole nii palju oskusi, et aastasega rahumeelselt toime tulla, kutsub ta oma ema appi oma suure vaevaga meisterdatud liivakooke kaitsma. Ema lähebki ning püüab esialgu heaga pisipõnni ära meelitada, aga pisipõnnil on parajasti väga huvitav ja tema ei taha kuhugi minna — tema ema ei ole talle kunagi nii ägedaid liivakooke teinud, mistõttu on kohe eriti huvitav neid hävitada ja vaadata, mis siis juhtub. Tema emme istub pingil ja vaatab heldinult edasi ega tee märkamagi, et nüüd püüavad juba kaks inimest tema musirulli sündmuskohalt eemaldada, sest ta segab teisi. Siis palub suurema lapse ema pisipõnni ema, et ta oma lapsele muu tegevuse leiaks, et suurem saaks rahulikult oma tegevusega jätkata. Aga põnni ema läheb hoopis endast välja: “Minu lapsel on õigus siin mängida!” teatab ta varjamatu ülbuse, halvakspanu ja õigustusega ega tee katsetki oma jõmpsikat korrale kutsuda.
Pisipõnn aga viskab veel ühele lapsele liiva silma, okupeerib pikaks ajaks liumäe, kuhu ta lihtsalt istuma jääb ja keeldub sealt lahkumast, nii et teised ei saa alla sõita, seisab täpselt kiige ette nii, et suuremad ei saa suurt hoogu teha ja lõpuks sätib end värava ette pikali, et keegi sisse ega välja ei saaks. Ema on nii rahul — minu tibu mängib koos teistega liivakastis…
Mida see ema oma lapsele sellise käitumisega õpetab? a) väga okei on teiste tehtud tööd hävitada ja lõhkuda; b) väga okei on minna teist last tema tegevuse juures häirima; c) täiesti normaalne on ignoreerida palvet mitte segada; d) mitte midagi ei juhtu, kui sa teisele kühvlitäie liiva silma viskad ehk konkreetselt haiget teed; e) tema on selle mänguplatsi kuningas: temaga peavad kõik arvestama, aga tema ise ei pea kellegagi arvestama.
Ja nii kasvavad ärahellitatud lumehelbekesed, kellel on ainult õigused ja mitte ühtegi kohustust, kes peavad end maailmanabaks ja ei tea midagi sellest, et teistega koos eksisteerimiseks tuleb õppida ka nendega arvestama. Ei, kulla emmeke, kes sa oled oma tibust ahvivaimustuses — see, et su laps on väike, ei anna talle mitte mingisugust õigust mänguväljakul (ega kuskil mujal) teisi segada, lõhkuda ja märatseda! Sinu kui lapsevanema töö on temast normaalne inimene, mitte ärahellitatud lumehelbeke kasvatada ja mänguväljakul teistega arvestama õppimine on üks parimaid viise sellega alguse tegemiseks.
