Esimene tütar sai äsja nelja-aastaseks ja meil oli temaga tõeliselt imeline suhe. Ta oli ja on siiani fantastiline laps. Nautisin igat hetke temaga koos veedetud ajast ja isegi vähestest jonnituuridest saime kiiresti üle. Julgesin nimetada ennast heaks emaks. Kuna tütar oli nii imeline ja tundsin tema vastu nii kõikehõlmavat armastust, ei julgenud ma teise lapse peale kohe mõtlema hakatagi. Kartsin, et äkki ma ei suuda ennast jagada ja võib-olla ei tunne ma teise vastu sama. Või vastupidi — armun teise lapsesse nii kõrvuni ära, et esimese jaoks ei jää enam aega. Seetõttu ootasime mõned aastad enne, kui mõte teisest lapsest „söödavaks“ sai. Tegelikult meeldis mõte teisest lapsest mehele palju rohkem kui mulle ja seda algusest peale ja tema suutis mu ära rääkida, et lapsel peab kindlasti olema mängukaaslane ja laste vahel ei tohi olla pikka vahet. Jäin selle mõttega lõpuks nõusse ja peagi olidki rasedustestil triibud.

Reageerisin triipudele endalegi üllatuseks pisaratega. Need ei olnud rõõmupisarad, vaid esimese asjana mõtlesin oma tütrekesele — mis nüüd temast saab?! Võtsin ta kaissu, nutsin ja ajasin vaese lapse täiesti segadusse, tema ju ei saanud aru, mis emmel viga on. Selgitasin, et emmel on nüüd tita kõhus ja tema saab endale õe või venna. Tütar oli muidugi väga rõõmus ja mees veel eriti õnnelik. Mina aga püüdsin end õnnelikuks mõelda, kuigi südames oli suure rõõmu asemel pidevalt kahtlus ja hirm. Lohutasin ennast, et see kindlasti läheb mööda ja armun teise lapsesse siis, kui teda ultrahelis näen, kui ta liigutama hakkab või kui ta lõpuks mu rinnale pannakse. Seda kahjuks ei juhtunud. Muidugi oli mul hea meel ja muidugi mul ei ole oma poja vastu mingeid negatiivseid tundeid, aga sellist ülevoolavat õnne ja rõõmu, nagu tütre sünniga kaasnes, samuti ei tundnud. Poeg saab peagi pooleaastaseks ja anonüümselt ma praegu julgen seda öelda: ma lihtsalt kannatan ta ära. Teen kõik, mis vaja, hoolitsen ta eest, toidan, mängin ja vahetan mähkmeid, aga teen seda sellepärast, et peab, mitte sellepärast, et tahan. Mõnikord olen pahane ta peale, et ta võtab minult nii palju energiat, et ma ei jaksa oma tütrega tegeleda. Tütar on ju ka veel pisike ja tahab väga palju tähelepanu, aga minul ei ole enam tema jaoks aega ja mul on tunne, et meievaheline side on lõdvenemas ning mul on sellest kohutavalt kahju. Mu hirmud saidki tõeks. Ma ei suuda tegelikult ennast jagada ja olla hea ema kahele väikesele lapsele.

Mehele ma loomulikult oma tõelistest tunnetest rääkida ei saa. Ta ei mõistaks mind iial ja tõenäoliselt hakkaks mind põlgama. Õnneks tegeleb ta lastega palju ja on tubli ning annab mulle natukenegi hingamisruumi. Mõnikord, kui ta lastega mängib, vaatan neid ja pisarad tulevad silma. Üldse tulevad pisarad silma vägagi tihti. Püüan end sundida head nägu tegema ja enamjaolt see mul õnnestubki, aga sisimas tean — ma olen teinud vale valiku ja võimaluse korral keeraks aega tagasi ja otsustaks teisiti. Nüüd aga tuleb mul üles kasvatada tütar, keda ma jumaldan, ja poeg, keda ma tegelikult ei soovinudki.