Ema tatistest lastest lasteaias: väikest ninaluristamist ja vesistamist ei peaks nüüd küll patuks pidama ning ristisõdu korraldama
Naistekale kirjutas ema, kes ei saa aru sellest, miks sooja ilmaga lastele vatijopesid selga topitakse, ega ka sellest, miks nohuga lasteaeda minna ei või. Need probleemid on muidugi ka omavahel seotud. Oleme viimast probleemi lahanud SIIN ja SIIN. Lugeja sõnum on lihtne — pole tarvis üle muretseda!
Ma tean, et igal aastal on seoses kooliaasta algusega jälle üleval teema lasteriietest ja eriti sellest, mida lasteaeda peaks selga-jalga panema. Mind pole see varem puudutanud, aga sel sügisel alustas ka minu laps lasteaiateed ning juba esimeste nädalatega olen segaduses ja hämmingus. Nimelt ütleb minu loogika, et kui õues on 10+ soojakraadi, siis ei pea veel voodriga kombekaid ja sooje saapaid välja otsima ning minu laps on käinud viieteistkümne kraadiga näiteks nii, et tepitud kilevest on pluusi peal ja kuna ma ise käisin sel hetkel veel lühikeste varrukatega kleidi ja paljaste säärtega, siis tundus, et lapski on üleriietatud. Suur oli aga minu üllatus, kui lasteaias selgus, et teistel lastel on juba voodriga joped-püksid ja minu oma oli kui hilpharakas teiste seas. Nüüd on hommikud jahedad ja otsisin lõpuks välja voodrita kevad-sügiskombeka, mis pluusile-pükstele peale tõmmata ja millega saab lasteaias õues mütata. Ka õhukesed kindad panin kaasa. Müts on nagunii aastaringi peas, aga nüüd sai torusall ka kaela. Seest karvaseid saapaid veel ei näe mõtet jalga panna, kummikud märja ja tossud kuiva ilmaga on mu meelest küllalt. Aga nüüd on mul küsimus, et kui teistel vanematel on lapsed niimoodi sissepakitud ja juba 10-15 soojakraadiga kannavad voodriga riideid, siis mida nad miinuskraadiga lastele selga panevad? Ja see tekitab mul paranoiasid, et mina olen mingisugune rongaema, kes lapsel poolalasti laseb ringi joosta ning raudselt kõik kasvatajad ja teised lapsevanemad mõtlevad minust halvasti. Aga mu enda loogika ja elukogemus ütlevad, et mu laps liigutab palju, seega hakkab tal paksudes riietes palav ja kui ta end märjaks higistab, jääb suure tõenäosusega haigeks. Olen endale mantraks võtnud lastearstide sõnad, et ülekuumenemine on lapsele ohtlikum kui külmetamine. Ja et kihiline riietus on oluline, peaasi on tuule- ja vihmakindlus, mingeid pakse voodreid pole (veel) tarvis. Need jäägu miinuskraade ootama.
Mul on sügavalt ükskõik, kuidas teised lapsed riides käivad ja eks see ole kinni nii lapsevanemate enda soojustundlikuses kui lapses. Mõned ongi külmavaresed ja teised soojaverelisemad. Mina ise olen viimast sorti ja kipun ise palavust tundes eeldama, et ka teistel, seejuures lastel on palav. Nemad ju liiguvad kõige rohkem. Kuidas nad kubujussidena midagi tehtud saavad? Mu arvates on karastamine ja viirushaigused nii otseses seoses, et kui lapsi maast-madalast ilmakohaselt riietataks (see ei tähenda nende külmetamist, hoopis teine asi ju!), ei oleks ka seda alatist vingu, et lapsed on kogu aeg nohused ning vanemad peavad nendega kodus istuma. Ja üleüldse nõustun selle lastearsti arvamusega, kes ütles, et nohu ei ole haigus ning kui lapsel on hea olla, ei ole vaja teda kodus hoida. Iga mõtlev inimene teeb ju vahet sellisel nohul, mis on paks, roheline ja rõve ning mille tagajärjel pea kumiseb ning paha on olla ning sellisel, mis on lihtsalt ninavesisus ja ei sega elamist. Muidugi ei taha me keegi, et paksu rohelise tatiga lapsed kollektiivis oleksid, sest neil endil on halb, kasvatajad peavad pidevalt neid harima ning kõik pinnad, mänguasjad, teised lapsed, laps ise ja kasvatajad on tatikihiga kaetud. Aga väikest ninaluristamist ja vesistamist ei peaks nüüd küll patuks pidama ning ristisõdu korraldama. Kui laps selle juures ise naeratab ja end hästi tunneb ning see kuidagi tema tegevusi ei sega. Üle muretsemine on mõnikord suurem kuritegu kui vabalt võtmine. Ma üritan oma paranoiad alla suruda ja ei lähe vatijopedesurvega kaasa.
