Ema tunneb end läbikukkujana: kas tõesti ma olen ainus, kes ei suuda oma perele iga päev kolme erinevat rooga valmistada?
Tunnistan ausalt, et minu lapsed söövad päris tihti valmistooteid ja pooltooteid, sest mina ei jõua ega viitsi iga päev tunde ja tunde köögis veeta. Kuna tervislik toitumine on väga moes ja seda surutakse igast meediakanalist pidevalt peale, tunnen, et vean emana oma peret ja lapsi alt.
Tean emasid, kes keedavad lastele igal hommikul putru, teevad ahjuvõileibu, omletti või veel mingeid teisi erinevaid hästi tervislikke ja kasulikke hommikusööke. Minu lapsed söövad võileibu, hommikuhelbeid, jogurtit või kohukesi. Lõunaks sööb igaüks seda, mis külmikus on: eelmise õhtu jääke, võileibu, viinereid vms kiiresti ja lihtsalt hambusse haaratavat. Purgisupid, kalapulgad ja pelmeenid ei ole samuti eriti haruldased. Õhtusöögi ma püüan tõesti ise valmistada, aga paar korda nädalas ma tõesti ei jõua ja siis saadan lapsed lähedalasuvasse burgeriputkasse või tellime pitsat. Vähemalt nii palju püüan korralik ja tubli olla, et hoian laste jaoks alati puu- ja köögivilju kodus, et kui näksimise isu tuleb, siis näksigu neid.
Iga tööpäeva õhtul koju jõudes imestan, mismoodi teised emad suudavad vähemalt oma sõnul (ei tea, kas see ka tõele vastab) valmistada iga päev oma perele hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi algusest lõpuni. Esiteks — kust te selle aja võtate? Kas tõesti istutegi terve kodus olemise aja köögis ja perega rohkem üldse ei suhtle? Teiseks — kuidas te viitsite? Muid hobisid-huvisid pole? Lapsi koolitöödes aidata pole vaja, mehega suhelda pole tarvis, kodu koristamist ei vaja, külalisi ei käi/ise külas ei käi, tööd pole vaja kodus teha?
Ma jõuan koos väiksemaga õhtul koju umbes kell 7. Kuueks lähen talle lasteaeda vastu, siis poodi ja lõpuks koju. Sööme siis kell 8 umbes, mõnikord ka hiljem. Siis suuremad õpivad veel, väike mängib ja kl 10 on kõik lapsed voodis. Ja kui keegi tuleb mulle ütlema, et ma siis peaks veel hakkama järgmiseks päevaks lõunasööki ette valmistama… unustage ära! Tunnen vahepeal süümekaid küll — no kuidas kõik teised jõuavad ja mina ei jõua. Aga no tõesti, lihtsalt ei jõua.
Küsikski Naisteka lugejate käest, et kas ma tõesti olen ainus ema, kelle lapsed poest ostetud valmistoodete peal üles kasvavad? Kuidas leiate aega ja viitsimist, et iga päev korralikult süüa teha?
