Ema tunnistab: läksin beebi kõrvalt tagasi tööle, sest kodus tundsin ennast läbikukkunud hädapätakana

 (32)
Ema tunnistab: läksin beebi kõrvalt tagasi tööle, sest kodus tundsin ennast läbikukkunud hädapätakana
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Sellest, kui raske on olla hea ema, on räägitud ja kirjutatud meeletult. Aga selle kõrval on kohe jutud ja kirjandus selle kohta, kuidas emadus on imeline ja fantastiline ja kuidas kõik saavad sellega hakkama. Tegelikult ikka ei saa küll, aga kuna raskustest ju väljaspool kodu ei räägita, levibki enamjaolt just see teine arvamus, et ema olla on imelihtne. Ma kirjutan oma loo lohutuseks kõikidele teistele omasugustele, keda ma tean, et on palju ja kes kõik kannatavad vaikides.

Mul on üks suur laps ja üks väike laps. Suur selles mõttes, et käib koolis, väike selles mõttes, et kaheaastane. Kasin ja toidan ja katan neid mõlemaid, aga nendega kodus olles tunnen end maailma suurima luuserina. Väike jonnib nagu põrguline, ei maga, potti pissib üliharva ja õues kõnnib ainult oma soovitud suunas. Suurem pirtsutab toiduga, õpib ainult meeldetuletuse peale ja suurema osa ajast veedab loomulikult telefonis ja arvutis. Haugub vastu ja targutab ka muidugi. Koos nad ei mängi. Õnneks ei kakle ka, aga ei mängi ega vaata raamatuid ega käi õues ega midagi.

Igal õhtul, kui ma olen nad mõlemad magama saanud, tundub, nagu ma ei oleks elanud mitte ühe päeva, vaid terve nädala ühes päevas korraga. Nii läbi olen lihtsalt. Ja tunnen end täiesti läbikukkunud hädapätakana. Ainult lapsed suudavad emas sellise tunde tekitada! Sest keegi teine ei ütle nii halvasti (su juuksed on koledad!), ei jookse söögilauast öökides minema, sest järjekordne toit on rõve, ei peereta su nina all meelega, ei viska end keset tänavat või toidupoodi röökides pulgaks ega löö sulle värskelt ostetud hiigelsuure mänguautoga vastu pead. Lapsed oskavad küsida selliseid küsimusi, millele sa ei oska vastata ja joonistada selliseid tegelasi, keda sa ei oska joonistada. Väga väikese lapsega on eriti õudne, sest tema soovidest ei ole mõnikord üldse võimalik aru saada — ta lihtsalt nutab ka siis, kui sa oled kõik endale teadaolevad lohutusviisid läbi proovinud, guugeldanud, arstile helistanud ja ise peatäie nutnud oma abituse tõttu. Ja siis tuleb koolilaps, kes vajab abi matemaatikas või loodusõpetuses ja sul pole halli aimugi, kuidas teda aitama peaks. Või nõutakse mingeid ulmekalleid mänge või mänguasju ja soojamaareise, sest kõik teised lapsed saavad neid, aga mul pole nende jaoks raha. Mis ema ma selline olen — isegi raha pole…

Seotud lood:

Sellisest hullumajast tööle pääsemine oli minu jaoks õnnistus. Läksin tööle tagasi, kui väiksem laps sai aastaseks, siis läks ta lastehoidu. Tööl ma olen pädev, edukas ja saan asjad tehtud, naudin õnnestumisi ja täiskasvanud inimeste seltskonda. Ma ei tunne ennast igal hetkel täieliku äpuna, sest ei oska jonnivat mudilast rahustada või mingit eriti keerulist lego kokku panna. Mõni ema tuleb selle suure koduse kohustustekoormaga paremini toime kui teised. Minu jaoks on lastekasvatamine väga raske ja sellepärast olen pigem tööl, kui terved päevad lastega kodus. Mulle täitsa piisab sellest, kui õhtuti kõik koos kodus kokku saame, sööme (minu tehtud toitu, mis lastele tavaliselt ei maitse), püüame mängida, ja see eelpoolkirjeldatud hullumaja kestab kaks-kolm tundi, kuni lapsed magama lähevad, mitte terve päeva.

Olen saanud halvustavaid pilke ja imestunud nägusid, kui inimesed on kuulnud, et panin lapse nii varakult lastehoidu ja läksin tööle. Head emad ju nii ei tee! Eks ma siis lepin sellega ja mu lapsed peavad ka leppima, et ma väga hea ema ei ole, aga ma vähemalt püüan. Praegusel hetkel on meile kõigile parem, kui ma olen tööl, kus ma saan end targa ja tublina tunda, ja lähen siis koju järjekordselt ebaõnnestuma. Selline pädevuse-rumaluse tasakaal aitab mul enam-vähem mõistuse juurde jääda ja seetõttu ei ole ma nii närviline ning karjun laste peale vähem. Ja see on ju meile kõigile parem.

Nii et enne kui emasid varajase tööleminemise pärast halvustama hakkate, mõelge enne, kas ikka on vaja. Ning kas on vaja ikka igal pool kuulutada, et emadus on imelihtne ja imetore, kui tegelikult ikka ei ole.