Ettepanek: enne rasestumist võiks naised tõestada, et nad on majanduslikult kindlustatud
Üldiselt on elu reegel ikka — söö, seedi, sigi. Nii ongi seni käinud ja tulevikku on vaadatud lootusega, mis siis, et murekorts vahest kulmude vahel, aga siiski lootusega, et seda kõike saab teha veel kaua, palju ja rõõmuga. Varem ei tundunud tulevik nii hirmus aga viimasel ajal vireleb palju inimesi juba vaesuse piiril või lausa vaesuses. Raske on. Ja hästi nõme on olla, kui pappi pole ega tule, eriti kui on pime ning külm ja isegi elekter on meil Põhjamaade kalleim. Kõige hullem on aga see, kui lapsed on, aga pole raha nende eest nii hoolitseda nagu tahaks. Milles on asi? Kus on viga tehtud? Kes on süüdi kui lapsed on näljas? Laste suhtes on kuritegu kui nad sünnivad vaesusesse!
Vaadake näiteks kampaaniat “Issi, kus sa oled?”. See juhib tähelepanu karmile tõele — Tallinn on üksikemade maailma pealinn! Statistika näitab, et Eestis on üksikvanemateks valdavalt naised, kes enamasti üksinda kasvatavad last ja ühtlasi katavad kõik enda ja lapse kulud. Kulusid on aga palju, kui vähegi talutavalt elada tahta.
Meie maal käib laste sündimise julgustamine ja perepoliitika kuidagi väga imelikult edasi-tagasi. Nagu on ja nagu ei ole ka. Poolrase olukord. Lapsi oleks vaja palju, aga näiteks lasteaedade jaoks raha ei jätku. Ja ei hakkagi jätkuma. Miks? Kas seda ei saa üldse ette planeerida? Kelle kohustus see on? Samas sõnamulin käib igal parteil, et saage palju lapsi, meil on vaja maksumaksjaid. Maksumaksjaid on vaja jah, selleks ajaks kui oma tagumik ametitoolilt tõusma peab ja pensionieas mõnusalt rannatoolile laskuda tahaks. Aga kus need lapsed-maksumaksjad vahepeal olema peavad? Tänaval? Kas rahva juurdekasv ja laste hea areng on siis riigi prioriteedid või ei ole? Kas tegeletakse territooriumi ehk valimispiirkondade rahvastamisega või mitte? Kelle huvides see on, et eestlastel Eestis lapsi ei sünniks? Kelle süüks see hiljem aetakse kui praegu jääb vajalik töö tegemata? Milles on tegelikult asi? Kuidas olukorda parandada?
Palun, kas keegi seletaks? Aitäh!
Mida aga inimesed vahepeal omal käel ilma partei ja valitsuse abita ette võtta saavad, et nad ja nende lapsed vaesuses ei vireleks? Eriti palju muud ei saagi kui, et lihtsalt ei “muretse” lapsi, nagu meil tabavalt öeldakse. Või siis teevad imet ja saavad omal käel kuidagi hea järje peale ja alles siis sünnitavad. Muidu ei tule lahedalt ots otsaga kuidagi kokku.
Elu peab olema hea ja elamisväärne. Kirgas ja lootusrikas. Elu peab aina paremaks minema. Inimesed targemaks, loodus puhtamaks, ühiskonnad ausamaks ja harmoonilisemaks. Olukord nagu praegu, kus paljud lastega inimesed on hädas ja keegi ei aita, ei kõlba kusagile.
Kõlab ehk karmilt, aga lahendus oleks ehk see, kui vaestel inimestel keelataks laste saamine. Nii nagu meil praegu homoabielud on millegipärast keelatud. Naine ei tohi enne sünnitada, kui tal on kindel suur sissetulek ja maksujõuline elukaaslane terveks eluks ette näidata. Kuni ühe või mõlema abikaasa surmani. Kui Eestist truud ja jõukat kaaslast ei leia, siis tuleb mujalt otsima minna. Pärast võib otsustada, kas saab üldse tagasi tulla, sest igasuguseid kaaslasi Eestisse sisse ei lastagi. Enne tasub juba uurida, keda lastakse ja keda mitte, või millise võõra elu kadedusest põrguks tehakse või kellele armu antakse ja lubatakse valgel ajal isegi tänaval kõndida.
Kehtima peab hakkama kord, et enne lapse eostamist tuleb taotleda lapsesaamise luba. Selle saab ainult juhul, kui on ette näidata elukaaslane ja püsiv kindel sissetulek, mis võimaldab vanematel ja lastel meeldivalt elada. Viie rikkama seas olla.
Veel peaks sisse seadma korra, et lastega abielusid ei saa lahutada. Kes tahab jätta endale õiguse lahutada, ei tohi lapsi saada. Neil, kes siiski lahutada tahavad, aga lapsed juba on, peab lahkuv osapool maksma karmi trahvi, mis katab lastega jääva vanema ning laste kõik kulud kuni nende ülikooli lõpetamiseni ning lisaks taskuraha. Kui nad sellist raha olemaoleva tööga ei teeni, saadetakse nad suunatud ehk sunnitööle, kus nad teenivad vajaliku summa. Roppraske töö, ülipikad tööpäevad, puhkust ei saa. Siis hakkavad inimesed lõpuks hoolikamalt planeerima, kas nad saavad endale lapsi üldse lubada. Pärast viriseda ei tohi!
Sel moel elaksid Eestis ainult rikkad ja hästi toimetulevad ideaalpered. Nagu ammu sai lubatud!
