Hädas naine: mul on kaks silmarõõmu ja üks otsustas nõusolekuta minu juurde kolida

 (57)
Padjaklubi korterid
Pilt on illustreerivFoto: Hendrik Osula

Olen vaba naine ja teen, mis tahan. Käin kasvõi mitme mehega kohtamas, kui tahan. Nii ongi mul kaks tõsisemat silmarõõmu. Kui tuju pole, siis ei suhtle kummagagi ja vaatan niisama klubides ringi. Nii kuidas tuju ja vajadused on, nii teengi.

Mõlemad silmarõõmud on heal järjel mehed, teevad mulle kalleid kingitusi ja viivad headesse kohtadesse sööma. Aga noh, nii peabki ju, ma pole mingi kodukana, kes kord aastas toodud närtsinud lillede üle rõõmu tunneb. Mehed peavad oma kallimaid hellitama ja hoidma, mis neist muidu pidada. Sellepärast mul neid kaks ongi, erinevad mehed ja igav ei hakka.

Üks neist elab Tallinnas, nagu minagi. On aktiivne, sportlik ja ettevõtlik mees. Teine elab ja töötab Soomes, on pisut vaiksem ja romantilisem tüüp. Mulle nii sobib: kui pisut planeerida, saab pikemalt nädalavahetusel Soomes külas käidud või siis tuleb tema mulle külla. Kui tahan kohe seltskonda või välja minna, helistan Tallinna tüübile ja õhtu on sisustatud.

Muidugi ei tea nad teineteise olemasolust. Nad pole küsinud muidugi ka, et kas nad mul ainukesed on. Ma hoian oma suhtestaatuse piisavalt vaba ja vallalise, sest olen eelmistes suhetes palju kõrvetada saanud ja ei taha end lähiajal üldse tõsiselt siduda. Kindlasti mitte. Mulle meeldib mu vallalise elu ja mu kaks silmarõõmu.

Seotud lood:

Aga tundub, et kumbki mees üritab ja loodab rohkemat. Tallinna tüüp küsib pidevalt, et mis staadiumis meie suhe on ja et kas ma kunagi abielluda tahan ja lapsi saada jne jne. Tahab ka kangesti mind oma vanematele tutvustada ja ma pole sellest mõttest üldsegi vaimustuses. Ilmselgelt tüüp uurib maad, et kas tal on lootust või raiskab vaid aega. Hea, et veel sõrmuse suurust ei küsi. Ja ma ausalt ei tea, mida talle vastata. Hetkel ei taha ma mingit abikaasat ega lapsi karjatada. Ma tahan oma kodus üksi olla, seal on kõik nii, nagu mina tahan. Ei taha mina mingeid haisvaid sokke voodi alla vedelema ega mehe triiksärke triikida. Vannitoas poleks mehe asjadele ruumigi, kõik kapid ja riiulid on minu asjadele mõeldud.

Soomes elav kallim on aga asjast ikka väga valesti aru saanud. Ma pole talle kunagi midagi tõsist lubanud, alati ütlen, et naudime hetke ja vaatame, mis tulevik toob ja kuidas elu kulgeb. Ometigi saabus tüüp hiljuti minu korteri ukse taha, kaasas kohver ja kihlasõrmus. Tema arvas, et proovib õnne ja tuleb ning hakkab nüüd minu juures elama. Et eriti kindel olla, ostis isegi sõrmuse valmis. Ju arvas, et ega sellise pakkumise peale ometi eitavat vastust ei saa. No ta arvas valesti!
Niimoodi, ilma minuga läbi rääkimata minu juurde ikka elama ei tulda. Kihlasõrmusega või mitte. Saatsin ta kuu peale ja näitasin lähima hotelli kätte. Mida ta endast õige mõtleb? Ma pole talle midagi lubanud, ometi jättis ta mingi lolli uitmõtte pärast oma tasuva töökoha Soomes, ostis kihlasõrmuse, pakkis kohvri ja arvas, et võib nüüd minu juurde elama tulla. Nagu elukaaslane. Või õigemini kihlatu siis. No arvaku uuesti!

Enne räägiti, kuidas naised on nii meeleheitel, et püüavad igal võimalusel omale meest leida ja suhet kindlustada. Kas siis rasedaks jäädes või pulmadega survestades. Kas nüüd on mehed nii meeleheitel? Olge nüüd ometi normaalsed! Iga naine ei taha kohe altari ette joosta ja omale meest diivanile vedelema.