Olen 32-aastane naine ja kasvatan üksi väikest poega. Minu otsus saada üksikemaks oli teadlik ja kaalutletud valik. Ma isegi ei arvanud, et pean seda valikut põhjendama, rääkimata vabandamisest, sest tänapäeval võib ju ometi inimene oma perekonnaseisu ja laste saamist puudutavaid otsuseid iseseisvalt teha.

Nii et ma ei hakkagi oma valikut põhjendama. Tahan lihtsalt öelda, et päris kole on lugeda seda, kui keegi — eriti veel sellisel kõrgel positsioonil inimene —, arvab, et minusuguseid naisi tuleks häbistada, muutmaks inimesi vastutustundlikumaks. Ise ma leian, et olen täiesti vastutustundlik inimene, lihtsalt mu elu on läinud nii, et ma tegin valiku üksi last kasvatada. Ja nüüd — vähe sellest, et mul oleks nagu kohustus põhjendada, miks ma sellise elu valisin, pean ma ka igaks juhuks peitu pugema, et mind varsti kividega loopima ei hakataks?

Kirjutage kommentaaridese, mida teie arvate — kas üksikema peab põhjendama ja vabandama, miks ta sellise valiku tegi?