Hämmeldunud naine: ma ei suuda uskuda, et mu ema pärandas kogu oma maise vara parimale sõbrannale
Jah, olgu, mu ema oli sõbrannaga viimased aastad koos elanud, sest nende mõlema abikaasad olid juba ammu surnud ja nii ei tundnud nad end üksikuna ning arveid oli ka lihtsam maksta. Nad olid väga lähedased ja viimased rasked elukuud hoolitses sõbranna eelkõige ema eest. See muidugi ei tähenda, et meie ema jaoks olemas ei oleks olnud.
Ja loomulikult on täiesti normaalne, et ema talle ka midagi jätnud oleks, aga et kogu vara? Ka näiteks suvekodu, kus ma alates lapsepõlvest alati suvitanud olen ja kus täna käimegi eelkõige mina ja mu venna pere, aga mitte ema ega sõbranna. Nüüd oleme sellestki ilma, rääkimata kõigest muust, mida arvasime, et ema meile pärandab.
Mu ema ju teadis, et olen üksikema ja mul on rahaliselt sageli keeruline toime tulla. Sellest pärandusest oleks mulle palju kasu olnud, oleksin saanud vähemalt laenugi ehk tagasi maksta ja sellevõrra oma igakuiseid kulusid vähendada. See raha, mis ma võitnud oleks, oleks ju läinud tema lapselaste kasvatamiseks...
Ja ega kõik pole muidugi ainult rahas, vaid mind kummitab nüüd elu lõpuni ka küsimus, et kas me äkki olime halvad lapsed? Kas ta ehk arvas, et kuna sõbranna hoolitses tema eest nii palju ja meie natukene vähem, siis me ei olnud tema jaoks seda pärandust väärt. Selline tunne nagu tekib...
Vaatamata sellele, et ema pärandas tõesti 100 protsenti oma varast sõbrannale, siis nii palju vähemalt oli sõbranna arukas, et mu ema abielusõrmuse ja muud ehted mulle andis ning isast alles jäänud asjad saime samuti vennaga endale. Nendel asjadel on ju ilmselgelt meile suurem väärtus. Aga muus osas jäime tühjade kätega.
