Hämmeldunud naine: olen oma sõbranna pärast mures, sest ta on ülepeakaela armunud mehesse, kelle nõudmised muutuvad järjest veidramaks
Nimelt oli mu sõbranna aastaid üks viimaseid vallalisi naisi me lähiringis ja lõppenud suvel leidis temagi lõpuks enda kõrvale kellegi. Enne esmakohtumist tundus juttude põhjal väga lahe inimene, aga kui me esimest korda kohtusime, läks mul juba ohutuli põlema. Tundsin, et midagi selle inimese juures häirib.
Nüüd oleme veel päris palju aega koos veetnud ja minu arvamus temast langeb iga korraga. Ta tundub lihtsalt kuidagi liiga... diktaator, kui nii võib öelda.
Sel nädalavahetusel käisime sõbrannaga lõunatamas ja minu lakitud küüsi nähes uuris ta, et kus ma maniküüris käin, sest mees oli talle üsna konkreetselt öelnud, et ta võiks ka oma küüsi lakkima hakata. Ja et sellest veel vähe poleks olnud, ta pani ka paika, et sobivad toonid on vaid punane ja roosa.
Eelnevalt on samasuguseid arvamusavaldusi esinenud ka selle kohta, et "naised kaagutavadki liiga palju", "naine peabki kodu koristama ja süüa tegema", "õige naine kannab ikka pigem kleiti kui teksapükse". Ma arvan, et iga naine, kes neid lauseid loeb, tunneb, et nii ikka päris 21. sajandil me enam ei ela, või mis?
Aga sõbranna on nii õnnelik, et tema kõrval on ka lõpuks keegi ja nad on isegi rääkinud juba ühise kodu ostust. Kas ja mida üldse talle öelda? Olen pisut mures.
