Tegemist on mu keskkooliaegse klassiõega, kes tuli kuskil 10. klassis meie kooli. Täna oleme juba ammu täiskasvanud ja isikliku elu peal, aga juba siis levisid jutud, et ta ema ja isa on väga kontrollivad ega luba tal kuskil käia, midagi teha ja mitte midagi ebatervislikku süüa. Isegi juuksuris juukseid lõigata ei tohtinud, rääkimata nende värvimisest.

Näiteks kord keskkoolijärgsel suvel, kui kõik ühel peol olime, hakkas ta ema talle juba kuskil 10 ajal õhtul helistama ja käskis röökides koju tulla. Ja nii tunni jooksul umbes kümme telefonikõnet järjest. Kuni tüdruk andiski alla, võttis takso ja sõitis koju, kui ta teised sõbrad kõik võisid veel poole ööni pidutseda, sest olime selleks ajaks juba kõik 19aastased.

Läksid mõned aastad mööda ja sõitsin sama tüdrukuga mere äärde sõprade suvilasse puhkama. Jutt oli, et oleme seal vähemalt kaks ööd, et saaks ikka nautida ka seda aega, aga juba peale esimest ööd helistas ema talle ja käskis koju tulla. Väitis, et tüdruk peab tööd tegema ja kui ta ei tule, siis koligu üldse kodust välja ning mõelgu ise, kust raha saab. Eks see ole just selline telefonikõne, mida sa laupäevahommikul täiskasvanud naisena oma emalt ootad... Koju jõudes selgus, et mingit tööd ta muidugi tegema ei pea, ema lihtsalt ei tahtnud üksi kodus olla, sest isa oli kuskil ära.

Selliseid erinevaid näiteid võiksin selle sõbranna elust tuua veel mitmeid, aastate jooksul oleme kõike näinud. Aga peab tunnistama, et see on tekitanud ka olukorra, kus tänaseks pea 30aastane naine ei olegi võimeline ise hakkama saama. Möödunud aastal läks ta klienditeenindajana poole kohaga ühte kauplusesse tööle ja tuli sealt ära kahe kuu möödudes, väites, et tal see kogemus nüüd käes ja rohkem ei tahagi. Kahest kuust tööl käis ta maksimum kaks nädalat, ülejäänud aja oli haiguslehel või sattusid lihtsalt vabad päevad.

Täna töötab ta oma isa ettevõttes, saab isalt palka ja seega on vanematel jätkuvalt võimalik kontrollida, kus nende tütar käib, kellega suhtleb ja mida oma juustega teeb. Hiljuti kolis ta vanemate kodust küll välja, elab üürikorteris, mille eest ise maksab, kuid jätkuvalt kontrollib ta ema, kes võib külla tulla ega lubanud isegi tütrel sünnipäeva oma kodus pidada, sest ei taha, et nii palju inimesi (ca 8-10 sõpra) sinna sisse sajaks. Ja ega tütar vastu ka vaielda ei saa, sest korteri üür tuleb ju isa rahakotist. Igasuguse vastu vaidlemise peale on vanemate vastus karm: kui ei sobi, siis raha ei saa ja vaata ise kuidas hakkama saad.

Tekib reaalselt küsimus, mis sellistel helikopter-vanematel arus on? Te röövite oma lastelt iseseisvuse ja võime saada elus ise hakkama. Aga paraku ühel hetkel, kui teid enam ei ole, peab see naine saama ise hakkama või temast saab üks neist naistest, et sõltub täielikult oma mehest. Rääkimata sellest, et te olete juba tänaseks röövinud oma lapselt nooruspõlvega kaasas käivad kogemused ja võimaluse teha ise enda eest otsuseid...

Loe ka: