"Helistasin viimati oma vanaemale enne eriolukorda ja kuna ta ütles, et tema ei põe, siis nüüd pole me üle kuu aja suhelnud."

Koroonaviirus on ka minu elu oluliselt muutnud, näiteks olen juba üle kuu aja kodus olnud ning üritanud töö kõrvalt kuidagi ka laste kasvatamisega hakkama saada ja samal ajal oma vaimse tervise eest hoolt kanda.

Muide, lastega seoses, üks asi, mille puhul see kogu olukord isegi kasuks on tulnud, on see, et mu töökaaslased lõpuks ometi mõistavad, et laste kasvatamine on täiskohaga töö. Kui lastaaiaealised lapsed on ikkagi kodus, siis on sajaprotsendiliselt tööle keskendumine paras väljakutse. Pidevalt on ühel neist midagi vaja ja meie abikaasaga peame oma tegemiste vahel žongleerima.

Ütlen ausalt: tavaliselt olen päeva lõpuks nii läbi, et kui lapsed üks hetk magama lähevad, istun diivanile maha, võtan Netflixi lahti ja vaatan veini kõrvale sarja. Klaasike veini on mul juba vist küll varsti terve kuu iga päev kaaslaseks olnud. Olen mõelnud küll, et kuidas see mu tervisele mõjub, aga käes on eriolukord ja ma lasen endal seda üht väikest luksust nautida.

Tuleb ka tunnistada, et minu ja mehe voodielu peatus eriolukorra alguses. Stressi on nii palju, et seks ei huvita meid kumbagi. Kaisutame ja musitame, aga nii palju energiat, et päriselt seksida, mitte misjonäri asendis sellega ühele poole saada, et oleks ikka võimalik öelda, et me karantiinis täiega seksisime, tõesti ei viitsi.

Veel üks asi, mis mul seoses kogu olukorraga hingel on, on tõsiasi, et ma suhtlesin oma vanavanematega viimati vahetult enne, kui asjad tõsisemaks läksid. Helistasin vanaemale teel tööle ja kui ta ütles, et tema ei põe, siis tundsin, et üks kivi langes südamelt. Ja nüüd ei ole ma juba üle kuu aja talle helistanud, sest ma ei jaksa tema raskust ka kanda. Lihtsalt hetkel ei jaksa. Õnneks on neil olemas ka oma lapsed ehk minu vanemad ja onud-tädid ehk las siis nemad võtavad selle koorma enda kanda, neil pole enam pisikesi lapsi. Eks ma natukene süüdi end tunnen, kui kõik korrutavad, et me ei jätaks vanainimesi hooleta, aga kuna nad ei luba kellelgi endale süüa viia, vaid tahavad ilmtingimata ise käia, siis mida ma ikka peale käin, kui tegelikult ei oleks aegagi neid aidata.

Mul kummitab peas praegu vaid üks küsimus: millal kurat see kõik läbi saab ja me saame normaalse elu juurde naasta? Enam pikalt küll sellist rütmi hoida ei jõua ega taha.